fbpx

Miks mina naisena kirjutamist vajan? 

Ma olen naine. Ja ma armastan kirjutamist. Igat sorti kirjutamist – raamatute ja märkmike, copy ja muu sisuloome. Paljudele olengi teada kui „kirjutaja“, sest just see on asi, mida olen teinud rohkem kui poole oma elust.

Mäletan, kui hakkasin kirjutama lühijutte ja pidama „salapäevikuid“ juba kooli esimestes klassides. Terve kooli aja käisid erinevad esseevõistlused minuga ühes taktis ja tunnustust sain neist paljudes. Ühel hetkel triivis kirjutamine ilukirjanduse poolelt pigem ajakirjandusse, eks selleks andis tugeva tõuke mu ajakirjanikuna töötav ema ning klassijuhataja, kes oli juhtumisi koolilehe eest vastutav. Nii hakkasingi juba 15-aastaselt ajakirjandusega tegelema, alates 2013. aastast on sellele lisandunud ka copywriting, sisuloome ja turundus.

Lisaks loendamatutele artiklitele meedias olen ma avaldanud ka kaks raamatut. Praegu kasutan nime Dalí Karat, kuid raamatud on välja antud minu teise „nimega“, sellega millega enamus mind pikki aastaid teadnud ja seostanud on – Kirjutaja Getter. Sest see ma olin, kirjutaja. Täna ma enam tugevat seost enda ja kirjutamise vahele pigem ei pane, soovimata võtta mingit kindlat rolli või lugu endast kui kirjutajast liiga tõsiseks ajada. Sest olen ka tundnud, mismoodi see lugu, et „mulle meeldib kirjutada“ võib ajada ummikusse, segadusse ning tekitada totaalse kirjutamisbloki.

 

Raamatud panustamaks maailma ilusse

Aga tagasi raamatute juurde. Mõlemad minu raamatud on olnud pigem käsiraamatud või sellised …. lihtsad lugemised, mis ei kategoriseeru ei novelli ega romaani alla. Esimene raamat sündis koos minu beebiga ehk rasedamärkmik „Elu suurimat imet oodates“. Teine raamat sündis minu lapse esimesel eluaastal ehk inspiratsiooniraamat „88 õnnehetke“. Tegemist on naiselt-naisele ja südamest südamesse teostega, mis on olnud selge eesmärgiga anda oma pisukene panus maailma ilusse. Ma ei taha öelda panus „maailma paremaks muutmisesse“, sest usun, et kui midagi on vaja „paremaks“ teha, siis baseerub mu soov puudusteadvusel – järelikult pole praegu piisavalt hea. Puudusteadvus loob aga puudust juurde, mistõttu jah, ma eelistan öelda, et mu raamatud panustavad maailma ilusse ja headusesse.

Tagantjärgi näen, kuidas rasedus ja emaduse algus olid loomingulises mõttes suureks inspiratsiooniks millegi uue loomiseks. Naiselik soov midagi luua, jagada mõtteid ja kogemusi teiste naistega ning panustada millessegi suuremasse olid võimsamad kui mu ratsionaalne mõtlemine. Sest hilisemalt olen end tihti tabanud unistamas mingitest kirjutistest, kuid mu ratsionaalne mõtlemine on nende ideede osas pigem skeptiline olnud.

Usun, et iga kirjutamisega sina-peal olev inimene nõustub minuga, et kirjutamine on nagu teraapia. See tervendab, lubab enda sisse sügavamalt vaadata ja samal ajal kasvatab nii hinge kui vaimu.

  

Tänulikkuse kirjapanek

Üks asi on raamatu kirjutamine, teine asi „niisama“ kirjutamine. Tervendavad ja väestavad võivad olla mõlemad, kuid eriti julgustan ma lisaks raamatute projektidele ka seda „niisama“ kirjutamist. Olgu selleks siis igapäevane 10 minutit märkmikku, blogipostitus internetti või paar luulerida paberilehele. Kui mul on emotsionaalselt raskemad perioodid, siis olen teinud kirjutamisest endale kindla harjumuse. Hästi tervendav on mu jaoks olnud näiteks 35 päeva järjest tänulikkuse kirja panek ehk 35 päeva järjest kirjutasin 42 (või enam) asja, mille eest ma olen tänulik. Need võisid korduda eelmisel päeval kirjutatuga, ainuke reegel oli see, et neid asju oleks vähemalt 42. 

Miks nii? Sest märkasin, et esimesed 10-20 tänulikkust tulid enamjaolt mõistuse tasandilt, meelest ja egost. Alles seejärel „vajusin“ sügavamale ning hakkasin tänutundega kirja panema neid asju, mis tulid südamest. Mõnel päeval oli väga raske millegi eest tänulik olla ja siis sai kirja pandud elementaarsena tunduvad asjad – värske õhk, puhas vesi, öine vaikus, soe kodu, puhtaks pestud aknad, isale helistamise võimalus, õe olemasolu jne. Kui olin endaga rohkem kontaktis ja süda oli avatud, siis taipasin end paberile maalimas lauseid, mismoodi olen tänulik oma uuenenud reaktsioonide eest, oma kasvamiste ja arengute üle, oma usalduse ja unistuste eest jne.

 

Rännaku-teraapia iseendaga

Mäletan selgelt ka hetki, kus olen endale läbi kirjutamise justkui Rännaku-teraapiat teinud. Olen rohkelt kokku puutunud Rännaku-meetodiga ning kuigi seda tehakse üks-ühele teise inimesega, siis olen mina endale rännaku-protsessi teinud kirjutades. Võttes oma aja, paberi ja pastaka („niisama“ kirjutamist eelistan kahtlemata käega teha, mitte arvutis) ning hakates paberile panema kõiki oma mõtteid, tundeid ja küsimusi, on minus kerkinud justkui kaks mina. Mu mõistus on hakanud vestlema mu hingega. Läbi pastaka panen kirja oma hirmud, mured ja valusad lood ning sealsamas voolavad paberile ka vastused, õpetussõnad ja kanaldused mu kõrgemalt minalt.

Ma ei mõtle, ma lihtsalt kirjutan, olles selle voo keskel ja lubades oma hingel kõneleda. Rahu ja tasakaal, mis südamesse voolavad pärast kogu jama välja saamist oma peast, on imeliselt kergendavad. Vahel loen üle kogu kirjapandu, vahel ei taha selle valusa loo sisse uuesti minna ja lasen oma kõrgemal minal endale eraldi kirja kirjutada. Vahel põletan kogu „vestluse“ ära, vahel rebin tükkideks, vahel ei tee midagi. Olenemata sellest on üks kindel – läbi kirjutamise olen saanud kontakti oma keskmega, südame ja allikaga.

 

Põhjus enda armastamiseks

Öeldakse, et Naised on loojad. Naised loovad majast kodu, mehest Mehe ja armastusest lapse. Selleks, et naised oleksid kontaktis oma loomisväega, oleksid harmoonias ja avatud südamega, on tarvis leida viise oma pingete maandamiseks, tasakaalu säilitamiseks ja naiselikkuse avanemiseks. Mina olen saanud seda läbi kirjutamise.

Lisaks tänulikkuse nimekirjadele ja Rännaku-protsessidele meeldib mulle aeg-ajalt teha nimekirju ka sellest, miks ma olen armastust väärt. Alguses tundub veider, kuid pannes paberile 30 põhjust, miks ma olen armastusväärne, kerkib enda sees see nii paljudel kustunud tuluke – enesearmastus. Tunne, millest saab alguse kogu ülejäänud armastus, sest enne kui ma ise end ei armasta, ei saa ma vastu võtta ka armastust kellegi teise poolt. Nähes, kui palju põhjuseid on mul enda armastamiseks, astun ma sammu lähemale iseendasse armumisele. Tehes seda korduvalt, see tunne suureneb, kuniks ühel hetkel on enda armastamine elementaarne.

 

Kirjutamine lubab mul olla rohkem Naine

Hetkel olen kirjutamas oma kolmandat raamatut. See pole romaan, pigem taaskord eneseabi või käsiraamatu laadne „toode“, kuid sel korral on teksti, mu mõtteid ja teemaarendusi oluliselt rohkem kui kahes esimeses. Rasedamärkmiku puhul oli fookuses lugeja oma beebiootusega. Õnneraamatu puhul olid fookuses kõik need inimesed, kes oma õnnehetki raamatus jagasid. Kolmandas raamatus olen fookuses mina, kes ma jagan lugejale oma erinevaid kogemusi, õppetunde ja lugusid julgusest. Julgusest elada nii, et oleksin truu eelkõige iseendale, oma tundele ja südamele.

Märkan, kuidas kirjutamise protsess viib mind tagasi erinevatesse mälestustesse, millest mõned on lendlevalt kerged ja uhkust tekitavad, teised aga toovad vägisi pisara silma ning tõmbavad südame krampi. Olgu, mis on, aga tugevama kontakti iseendaga ja kasvamise naisena saan ma sellest kahtlemata. Ja just selle pärast mulle kirjutamine meeldibki – võimalus olla habras ja siiras, vaadata enda sisse ja lubada valla kõik, mis vabaneda vajab. Lubada endal lasta lahti kõikvõimalikest reeglitest, raamidest ja „nii peab“ põhimõtetest. Lubada endal lihtsalt voolata, vabalt ja metsikult, piirangute ja takistusteta.

Sest enda väega kontaktis olev naine on nagu kevadine värske soojus, pannes õitsele kogu ümbritseva.