fbpx

Võimatu missioon Tom Cruise’ita ehk kuidas teha kirjutamisprotsessi kiiremaks ja efektiivsemaks?

by Kirjutamine6 comments

Kuidas teha kirjutamisprotsessi kiiremaks ja efektiivsemaks?

No nii, hakkame siis kirjutama… Aga enne seda pean ma need failid arvutis organiseerima. Ja mul on vaja veel see raport lõpetada, mis mul tööl pooleli jäi. Ah jaa, homseks on vaja veel need asjad ka korda ajada. Ja siis veel see…

Tuleb tuttav ette?

Mulle jäi ühel meie seminaril kõlama ühe autori kommentaar, et kui sa tahad, et su maja oleks korras ja kaua edasilükatud koduparandused saaks tehtud, siis hakka raamatut kirjutama, sest siis leiad sa, et kõik need asjad on tingimata vaja enne ära teha kui sa laua taha istud ja kirjutama hakkad. Tol hetkel ma naersin selle peale, sest ma teadsin täpselt, millest ta rääkis. Ma polnud kunagi nii aktiivne olnud muude detailide korda sättimises, kui need hetked, kus ma teadsin, et peaksin tegelikult kirjutama.

Mis kogu selle kirjutama hakkamise juures kõige frustreerivam oli, oli see, et kui ma ka lõpuks jõudsin sinna arvuti taha, siis korraga tundus, et kogu inspiratsioon ja motivatsioon kirjutada olid otsustanud just tollel hetkel mind vältida nagu katku. Raamatu valmimisele see mind just lähemale ei viinud.

Pärast nelja aastat sellist virelemist, kus kirjutamine tundus võimalik olevat ainult täpselt selle inspiratsiooni lahvatuse hetkel, jõudsin ma otsusele, et ei taha enam nii jätkata. Peab ju eksisteerima mingi viis, kuidas kiiremini ja efektiivsemalt raamat valmis saada? Kuidas on muidu võimalik, et tuhanded autorid suudavad peaaegu iga paari kuu tagant avaldada uue raamatu?

Otsides seda parimat lahendust oma probleemile, otsustasin ühineda ühe isekirjastamise programmiga, kus ma sain endale ka mentori, kes mind läbi kogu protsessi juhendas.

Aega ei leita, see võetakse

Üks raskemaid katsumusi oli mul kirjutamisaja leidmisega. Kooli ja töö kõrvalt tundus see lausa võimatu missioon, aga kahjuks Tom Cruise ei tulnud mulle appi seda lahendama. Kuid mingil hetkel hakkasin ma aru saama, et mu lähenemine aja leidmisele peaks olema samasugune nagu nendes filmides Tom oma missioone täidab – ma pean võtma selle aja ja kaitsma seda nagu emalõvi oma kutsikaid, urisema iga inimese peale, kes proovib selle ära varastada, kaasa arvatud mu enda peale.

Kui tähtis on Sinu jaoks oma raamatu valmimine? Ma eeldan, et kui sa juba loed seda artiklit, siis väga tähtis, eks? Miks peaks siis sellele pühendatud aeg olema vähem väärtuslik kui näiteks ärikohtumisele või väärtuslikule seminarile pühendatud aeg? Mulle väga meeldib aja leidmise kohta üks Laura Vanderkami tsitaat, mis on mul isegi toa seinale kleebitud:

Selle asemel, et öelda “Mul ei ole aega”, proovi öelda “See ei ole mu prioriteet” ja vaata, mis tunde see tekitab.

Kirjutamisele tuleks samamoodi pühendada kindel aeg nagu muudele prioriteetidele, ning sellest kinni hoida ka siis kui keegi peale Sinu ei ole selle tunnistajaks.

Sõber, mentor või lähedane, kes hoolib su edust

Kui tunned, et endale lubaduse hoidmine on raske, siis otsi endale tunnistaja! Leia endale sõber või kaaslane, kellele sa pead tõestama, et sa reaalselt ka istusid arvuti taga ja kirjutasid raamatut lubatud ajal. Endale antud lubadusi on palju lihtsam murda kui teistele antud lubadusi, nii et tee endale selle murdmine nii raskeks kui võimalik. Mentori puhul on parem, kui see on keegi, keda Sa ei tunne väga hästi, ja Sa austad ning väärtustad tema arvamust. Autoriteedile silma vaatamine ja tunnistamine on alati raskem, kui heale sõbrale.

Ma ise olen sellist motivatsioonipartnerit kasutanud ka koos piitsa ja prääniku meetodiga, mis on mul töötanud ka muu kui kirjutamisega. Kui ma täidan oma lubaduse, siis luban endale midagi head – mingi kallim maitseelamus, mida tavaliselt ei raatsi osta, või lõõgastav massaaž. See võib olla mis iganes, peaasi, et see on Sinu jaoks piisavalt motiveeriv. Mõni hea sõber võib olla valmis ka ise sinu preemia kinni maksma, et su motivatsiooni tõsta. 😊

Enda puhul pean tunnistama, et piitsa meetod töötab mul paremini. Kõige tõhusam motivaator oli lubadus, et lasen tunnistaja silme ees või filmides WC potist 100€ alla, kui lubadust ei täida – juba sellele mõtlemine oli tohutult valus. Ja ülla-ülla, ma ei murdnud oma lubadust kordagi.
Mida Sina kardad kaotada nii palju, et ainult sellele mõtlemine toob judinad peale? Kes võiks olla Sinu motivatsioonipartner või mentor? Leia enda jaoks töötav lahendus ja tegutse!

Aga kui mul päriselt ka on iga hetk päevas minuti pealt juba planeeritud?

Kas ikka on? Kui sa vaatad oma kalendrisse, siis kui palju on seal tegelikult asju, mida ei saa kohe kindlasti muuta? Võibolla sa ei pea sööma lõunat tund aega ja sa saad haarata selle 30 minutit kirjutamiseks. Võibolla ei pea sa õhtuti pool tundi Facebooki või Instagrammi kerima ja saad hoopis istuda arvuti taha ja panna kirja veel ühe lõigu, või vähemalt märksõnad ja ideed edasiseks. 

Aega tuleb võtta kus iganes sa saad.

Üks lapsevanemate tihti esinev kaebus on “aga ma ei saa ju lapsi omapead jätta”, “kes nendega siis tegeleb?”. Siinkohal pean tunnistama, et omast kogemusest jääb väheks, sest emadus ei ole minuni veel jõudnud. Aga lahendusi saan Sulle pakkuda siiski, sest tean mitmeid autoreid, kes on selle võimatu missiooniga ilusti toime tulnud.

Üks võimalus on oma partneriga kokku leppida, et ta tegeleks lastega siis kui Sa kirjutad. See ei pea olema iga päev, aga ka paar päeva nädalas, kus Sa saad tunni või kaks kirjutamiseks on juba suur võit.

Teine võimalus on kirjutada siis, kui põngerjad veel magavad. Oled sa rohkem öö või hommiku inimene? Olen tähele pannud, et õhtul hilja kirjutada on mul tihtipeale kordades lihtsam kui mingil muul ajal. Pool tundi või tunnike peale laste uneaega kirjutada võib olla üks parimaid ja rahulikemaid hetki, mida saad veeta iseendaga. Varajastel ärkajatel on samasugune võimalus nautida ümbritsevat vaikust ja rahu, kus mõtted saavad segamatult paberile ilmuda. Mu mentor, kes oli mitmekorde Amazoni bestselleri autor, tegi just seda, sest tema jaoks olid hommikud produktiivsed.

Keskkond

Kuid aeg ei olnud ainuke probleem. Mis kasu on ajast, kui ma lihtsalt ei suuda keskenduda ja mu mõtteid valdavad pildid toorjuustukoogist, mis parasjagu külmkapis on?

Tänu sellele programmile, millega ühinesin, sain ma lõpuks aru, et mul ei olnud üks suur kirjutamisega seotud harjumus, mida pidin muutma – mul oli palju väikeseid. Esiteks, ma polnud kunagi mõelnud, et peaksin kõrvaldama mingid täiesti mõttetuna näivad segavad faktorid enne kirjutama hakkamist, näiteks hoolitsema selle eest, et mul oleks kõht täis, või et mul oleks veepudel laual juhuks kui keset kirjutamist tekib janu. Lisaks sellele pidin ma hindama ruumi temperatuuri – mul hakkas kergesti külm, nii et pidin ennast soojalt riidesse panema või teki lähedusse asetama, et see oleks lihtne haarata kui mu käsivarred kananahaga kattuma hakkasid. Kõik need faktorid olid väikese mõjuga, aga kui need kokku panna, siis tekitasid need mulle fokuseerimiseks ebasobiva keskkonna.

Vahepeal on vaja üldse asukohta muuta. Ma tean mitut autorit, kes lähevad üldse kodust välja kuskile kohvikusse istuma, et saada rahu ja vaikust. Ma ise seda vajalikuks ei pea, küll aga kasutan ma peaaegu alati kõrvaklappe, et kuulata kerget klaverimuusikat, summutades välja kõrvalised helid. Olen märganud, et instrumentaalne muusika tagataustal aitab ka uitmõtted eemal hoida, lubades ainult fokusseeritud mõtetel esile tulla.

Mis on sinu keskkonnas häirivateks teguriteks? Igal inimesel on omad eelistused, nii et võta hetk ja mõtle, millised väikesed asjad tõmbavad su tähelepanu kirjutamiselt kõrvale. Mis aitaks Sul seda vältida?

Loo endale sobilik kirjutamise keskkond ja katseta erinevaid viise, kui sa ei tea, kust alustada.

Soovitus: Võta 15 minutit ja kirjuta välja kõik häirivad tegurid, mis sind kirjutamisel võivad segada, nii suured kui väiksed. Mõtle, kuidas oleks sul võimalik need tegurid eemaldada, enne kui need hakkavad su fookust mõjutama?

Aga mis siis, kui inspiratsioon saab lihtsalt otsa?

Ma tean seda valu üsna isiklikult, sest aastaid pidasin ma ennast seda tüüpi kirjanikuks, kes saabki ainult kirjutada siis, kui inspiratsioon aktiivselt töötab. Sellega seoses tuleb mul meelde ka üks kirjaniku Somerset Maughami tsitaat, mida kuulsin oma mentorilt.

“Ma kirjutan ainult siis kui inspiratsioon tuleb. Õnneks tuleb ta igal hommikul täpselt kell 9.”

Kas oled kunagi tööl või koolis või mujal tähele pannud, et mida rohkem aega Sa veedad millelegi mõeldes, seda rohkem hakkab Su aju tootma selle teemaga seotud mõtteid? Kui see on probleem, siis Sa mõtled, mis selle põhjustas, kui suur see on ja võibolla tuleb Sul lõpuks sellele isegi lahendus. Selline reaktsioon on tegelikult seotud meie alateadvusega, mis arvab korduva teadliku mõtte tulemusena, et Sul on vaja rohkem informatsiooni selle teema kohta ja hakkab neid sulle ette söötma. Sellepärast ei tasu kohe alla anda, kui arvuti taha istudes on pea tühi. Anna oma alateadvusele piisavalt põhjust hakata head materjali tootma.

Tihtipeale aitab sellele kaasa natuke süsteemsem lähenemine. Kui sa kirjutad romaani, siis pane kirja kasvõi märksõnad ja ideed, stseeni eesmärgid, võimalikud tegelased jne. Käsiraamatu puhul tee oma peatükile näiteks oma outline, kus on kirjas märksõnad, eesmärgid, näited, mida tahad kasutada ja võibolla ka viited muule materjalile. Küll su aju need lõpuks tervikuks aitab siduda, teadlikult või alateadlikult.

Kuidas siis on võimalik kirjutada raamat valmis kiiremini ja efektiivselt?

Võta endale aeg ja kaitse seda Tom Cruise’i võimatute missioonide täitmise eeskujul iga hinna eest. Loo endale sobiv kirjutamise keskkond ja eemalda kõik segavad tegurid, enne kui need sinu fookust mujale viima hakkavad. Viimane soovitus, võttes Somerset Maughamist eeskuju, on, et hakka looma endale igapäevast kirjutamise harjumust, mis on samal ajal igal päev. Harjumuse eelis on see, et meie aju õpib ennast aktiveerima kirjutamiseks kindlal hetkel meie päevas, võimaldades inspiratsioonil tööle hakata täpselt õigel ajal.

Kas artikkel oli sinu jaoks kasulik?

Jah? Ei?

Anna meile kommentaarides teada 😊

6 kommentaari

  1. Suurepärane! Sain siit nii palju. Suur tänu!
    Armastan lühikesi ja asjalikke ehk praktikas kohe kasutatavaid juhendeid.
    Kiire ja praktiline on minu teema, samas vahel on vaja ümber nurga minna või veidi tiirutada, et leida parim lahendus ja oma käekiri. Süsteemid on on loodud efektiivsuse tõstmiseks, see on selge. Samas on igal inimesel erinev arusaam tema jaoks toimivast süsteemist. Seetõttu proovimegi erinevaid, enne selle oma leidmist. Antud artiklis enam selgemalt on raske kirjeldada.
    Mind ikka puudutab autoriteedi teema. Ühest küljest on see hea distsipliin. Teisalt, mul puuduvad iidolid. Leian, et kõik oleme võrdsed. Erinevus seisneb vaid elukogemuses ja teadmiste valdamises. Mõistan, et isiklikus a la ühe inimese projektis, kui ma ei tee, siis ainus keda alt vean olen ma ise. Mul on palju ideid, mida jagan, ka neid, mida kavatsen ise teostada. Olen mõistnud, et kiiremad teevad teoks ja aeglasemad aitavad neid. See suurendab Sinu väärtust andjana. Sinust saab ekspert nii ehk naa. Meeskonnas, ühise eesmärgi nimel tegutsedes on see miski, kus kõik on ühe ja üks kõigi eest, kuid mitte enda heaolu ja tervise arvelt. Kus jõud peitubki ühtsuses ning milles iga inimene teeb seda, mida hästi oskab ja ka soovib teha. Ta on omal kohal. Idealism on tore. Annab võimaluse selle poole liikumiseks. 😉 Nii ka raamatu loomisel.

    Reply
    • Nõustun Sinuga täielikult, Ilona. 😀
      Kõigil on erinevad eelistused ja ka toimivad süsteemid erinevad. Eks see ole katsetamise asi, mis töötab ja mis mitte. Autoriteedi koha pealt võibki olla lihtsalt inimene, kes on selles vallas võibolla kauem olnud ja arenenud, nagu mainisid. Samuti võib olla see autoriteet inimene, kelle arvamus meile lihtsalt väga korda läheb. Iseendale on kergem öelda, et “noh, jäi tegemata”, aga kellegi teise arvamuse langus meist võib palju rohkem hirmutada ja motiveerida meid tegutsema 😀

      Reply
  2. Oli väga põnev lugeda selle kohta, kuidas kirjutamist planeerida. See on jah õige, et kui iga päev kirjutad, on lihtsam kirjutada ja mõtted saavad selgemini paberile. Kuna ma ise ei pea end elukutseliseks kirjanikuks, vaid teen kirjatööd nii oma erilala raames kui ka panen lugusid ja mõtteid kirja harrastusena, ehk võõrsõnana parem väljend – hobi korras, siis konkreetset kirjutamise rutiini pole ma endal välja kujundanud. Ma olen täheldanud vaid seda, et inspiratsioon ja kihk kirjutada tuleb kimbutama alati siis, kui on kiire aeg või kui olen autoroolis. Aga kui võtad vaba aja, näiteks terve päeva oma loometööks, siis võib juhtuda hoopis see, et mõte kiilub kinni ja näpud liiguvad liiga aeglaselt. Siis kasutan seda nõksu, et püüan üle lugeda varem kirjutatut, teen nii öelda toimetamist, ja vaatan üle oma ideed, kondikavad, märkmed või siis teen midagi sellist, mis aitab tagasi loomelainele. Näiteks teen pausi ja loen mõnda autorit, kelle kirjutamisstiil mind innustab või lähen metsa jalutama, et pea argistest mõtetest puhtaks saaks. Ma ei kirjutanud siia abi saamiseks, lihtsalt avaldasin oma mõtteid. Kui ma töötasin koolis kirjandusõpetajana, siis oli mul üks välja töötatud oma meetod, kuidas õpetada kirjutama . Ja see hakkub väga teie nõueannetega. Nimelt pidid minu õpilased pea iga nädal või vähemalt paari nädala tagant kirjutama kirjandi – enamasti küll lühikirjandi, et õppida oma mõtteid ja tundeid kirjalikus vormis väljendama. Paraku sain tookord selle eest üsna palju kriiitikat. Peamiselt ülevalt poolt, aga ka osa lapsevanemad olid pahased. Sest ma valisin vaid osa töid hindamiseks. Ma seletasin nii lastele kui ka lapsevanematele, et lapsed ei pea õppima hinnete pärast, vaid ikka iseenda pärast. Kui enamik minu õpilastest väga head lõpukirjandid kirjutasid, siis tuled vanemad pedagoogid küsima, kuidas ma sellise hea tulemuse saavutasin. See oli küll aastaid tagasi. Nüüd arutatakse, kas võiks kirjandite kirjutamisest üldse loobuda. Ehk jääb see mõte siiski vaid arutelu tasemele. Kõik ei pea olema kirjanikud. See on kõigile selge. Aga mõtete kirja panemine aitab iga inimest. Alati pole isegi see tähtis, et seda peavad teised lugema või see peab vastama mingitele kindlatele kirjutamisreeglitele. Seega – jõudu ja indu teile!

    Reply
    • Aitäh jagamast, Anu!
      Inspiratsioon on tõesti üks libe sell ja selle õigel ajal püüdmine võib suureks peavaluks osutuda 😀
      Ja see on tõesti õige, et vahel on vaja oma väljendusviisi parendamiseks kirjutada nii tihti kui saab ja ka siis, kui otseselt tahtmist ei ole. Kõik need väikesed asjad hakkavad tulevikus suurte kasudena ennast näitama. Usun, et tagasivaadates need õpilased on selle eest ka tänulikud 🙂

      Reply
      • Väga hariv ja mõnus lugemine!
        Vahel tundub mulle, kui pooleli olev käsikiri liialt kauaks juba seisma on jäänud, et enam ma ei kirjuta. Ideed on otsas. On kavandid, väljavõtted, ütlemised, aga midagi vajalikku jääb puudu ja ma ei suuda seda leida, olenemata sellest, et kõik vajalik kirjutamiseks olemas.
        Ei päästa mind ka üle lugemised. Tavaliselt lohutan ennast sellega, et küllap pole õige aeg. Kiiret ka pole. Tähtaegasid samuti mitte. Ometi tahaks raamatuga edasi minna.
        Sellist kahe kolme kuulist pikka vahet pole veel enne olnudki. Olen välja andnud üheksa raamatut ja mõttes oli viimane kümnes ka kirjutada. Aga ma ei kaota lootust. Ootan seda märguannet, tunnetust … See on nagu värske tuulehoog palaval päeval, või värske õhk, peale kosutavat vihma …
        Artikkel oli väga edendav ja mõtteid arendav. Aitäh!

      • Tänan väga tagasiside eest! Eks see inspiratsioon kipub lainetena käima ja usun, et paljudele algajatele on lausa lohutav kuulda, et ka kogenud autorid vaevlevad inspiratsiooni puuduse käes. Tähtaegade puudumine on ka tihtipeale faktor, mis teeb asja veel hullemaks, sest aega ju on :). Aga siin tuleb endale julgustuseks alati mõelda, et pole tähtis, kui palju me kinni jääme, vaid tähtis on see, kui mitu korda me vaatamata sellele otsustame mitte alla anda ja alustatu lõpule viia.

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

© Minu Raamat 2021 | Privaatsuspoliitika | Müügitingimused

Minu Raamat OÜ | Pöörise 20-55, 12618, Tallinn | tarvo@minuraamat.ee | +372 5346 0501