fbpx

Kuidas kirjutada raamat, mida on võimatu käest panna?

by Kirjutamine0 comments

Kuidas kirjutada raamat, mida on võimatu käest panna?

Kujuta ette, et Su raamat on peale kümneid tunde vaeva, kirjutamisest krampis sõrmi ja ahastust tekitavaid autori plokke lõpuks ometi jõudnud Su lugejate kätte… ja nad ei loe seda lõpuni.

See on iga autori õudusunenägu ja ka üks peamine hirm, miks paljud imelised ideed raamatu vormi ei jõuagi.

Kuid miks ei pruugi lugejad raamatut lõpuni lugeda?

Autorina on meil kõigil oma raamatuga väga tugev emotsionaalne side. Nagu vanemad, kes kaitsevad oma laste puudujääke vaatamata vastu karjuvale tõele, kipume ka meie pigem süüdistama lugejaid nende võimetuses meie raamatut väärtuslikuks pidada.

Üks peamine lause, mida lugejatelt tihtipeale kuulda võib, on “See on väga hästi kirjutatud, aga pole päris minu teema.”

On hästi kirjutatud? MIKS SA SIIS LÕPUNI EI LOE?

Huvitav küsimus, kas pole?

Me näeme kuid, isegi aastaid, vaeva, et kirjutada hästi kirjutatud raamat, mis lõpuks ikkagi lugejas huvi ei ärata. Kui “hästi kirjutatud” pole see lugema panev kriteerium, siis mis on?

Oma pikaajalise lugeja kogemuse põhjal olen ma leidnud vähemalt ühe vastuse – kasvav pinge läbi teose.

Kui Sa ei tea veel, millest ma räägin, siis kujuta ette, et sa vaatad oma lemmik filmi. Seal on algusest peale mingi lugu, mille lahenduseni me tahame jõuda. Kuid see teekond lahenduseni käib üles ja alla.

Kõik hakkab alguses positiivses suunas liikuma, armunud flirdivad, missioon läheb plaanipäraselt, elu on hea, kuid siis saab peategelane tohutu tagasilöögi, mis kõik tema arengu tagasi nulli paiskab. Siis hakkavad asjad jälle paremaks muutuma ja meil on lootus, et halb olukord laheneb. Kuid taaskord kohtub meie tegelane tagasilöögiga, mis paneb meid tundma, et hullemat auku ei saaks olla, aga siis me näeme, et saab küll ja nii see lähebki.

Aga siiski, me näeme lootust. Kuid see lootus on raskesti kättesaadav. Meie tegelane ei anna alla, rügades edasi, vaatamata ohule kaotada kõik. Me vaatame silmad pärani, elades oma diivani serval talle kõigest väest kaasa ja hõiskame sisemiselt, kui tegelane ületab kõik raskused ja jõuab võiduka lõpuni.

See on pinge. Meie ülesanne autorina ei ole kirjutada ainult “hästi kirjutatud” teos, vaid naelutada lugeja pilk igale leheküljele lubadusega pakkuda neile emotsioonidest tulvil meelelahutust.

Kuidas seda teha?

Põhisüžee 5 tähtsat teeviita

Raamatu põhisüžee koosneb viiest teeviidast, mille eesmärk on hoida lugeja pidevalt elevusest tooli serval, kui ta Su raamatut loeb.

Need 5 teeviita on:

  1. Olustiku ja situatsiooni kirjeldus
  2. Tegevust alustav vahejuhtum
  3. Esimene tagasilöök
  4. Teine tagasilöök
  5. Kulminatsioon – lahendus loole

Esimene teeviit: olustiku ja situatsiooni kirjeldus

See osa on kogu raamatu tegevuse sissejuhatus. Olustiku ja situatsiooni kirjelduse eesmärk on luua lugejas ootused ja selgitada lugejale teose maailma.

Mis ootused?

Oled arvatavasti leidnud, et mõned žanrid meeldivad Sulle lugedes rohkem kui teised. Igal žanril on teatud sümbolid, olustikulised iseärasused või tegelaste iseärasused, mida võid märgata enamikus sama žanri teostes. Need ootused, mida me tahame lugejas tekitada, on esiteks anda neile arusaam, mis žanriga on tegu.

Võtame näiteks Harry Potteri esimese raamatu (sest ma usun, et kõik on lugenud seda või vähemalt näinud filmi)

Esimene raamat (ja film) algab vaikses elamurajoonis, mis on meile teada olevas maailmas. Seal tänaval on üks ebatavalise välimusega vanem mees, kellel on pikad hallid juuksed ja habe. Seal on ka kass tänava nurgal, kes muutub korraga prillidega naisterahvaks. Ka tema kannab ebatavalist kostüümi. Nende vestlusest saame teada, et nad ei ole seal tavapärased elanikud.

Kõik see eelnev ütleb meile, et tegemist on ilmselgelt alternatiivse reaalsusega – meile teadaolev reaalsus, kus paralleelselt või varjatult eksisteerib hoopis teine maailm. See tekitab meis kohese huvi vihjatud “varjatud” reaalsuse kohta. Sellest ka ootus edasi lugedes rohkem teada saada.

Järgmise ootuse tekitab lendaval mootorrattal kohale tulnud hiiglaslik mees väikese beebiga, kellel on otsa ees välgu kujuline märk. See beebi jäetakse ühe maja ette koos kirjaga ja seejärel kõik lahkuvad.

Siinkohal on selge, et tulevane lugu on seotud selle beebiga ja nii tema ebatavaline arm kui ka maja juurde jätmine tekitavad meis huvi. Mis juhtus? Mis edasi saab? Mis on lugu selle armi taga? Miks jäeti laps sinna maha?

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimese teeviida eesmärk on lugejas tekitada ootust, anda talle lubadus, et see saab olema meelelahutuslik teekond. Selge?

Kui esialgsed ootused on loodud, on meil vaja alustada lugu.

Teine teeviit: tegevust alustav vahejuhtum

Tegevust alustav vahejuhtum peab olema Sinu peategelase jaoks tagasipöördumatu, lööv ja ebatavaline. Asjad ei muutu enam kunagi tagasi selliseks, nagu nad olid enne seda juhtumit. See on algus teose põhisüžeele, mis peab jõudma raamatu lõpuks lahenduseni.

Näiteks, Harry Potteri esimese raamatu tagasipöördumatu juhtum on see, kui Harry saab teada, et ta on võlur ja teda oodatakse Sigatüükasse.

Üldine reegel on, et tegevust alustav vahejuhtum ei tohiks olla kaugemal kui 20% Sinu kogu raamatust, sest muidu on väga tõenäoline, et lugejal hakkab igav ja ta võib raamatu lugemisest loobuda, enne kui päris tegevus pihta hakkab.

Kolmas teeviit: esimene tagasilöök

Loo edasi kulgemiseks on vaja Su peategelasel saavutusi, aga ka tagasilööke. Kuid selleks, et tagasilöögid suurema mõjuga oleksid, on vaja, et tegelane kõigepealt saavutab/saab midagi positiivset. Samal ajal võib tagaplaanil muidugi ka negatiivseid juhtumeid olla, aga põhiliseks fookuses on ikkagi positiivne.

Ja siis tuleb esimene tagasilöök, mis nullib kõik vahepeal juhtunud positiivsed sammud. Armas, eks ole?

Vahelduseks toon näite hoopis romantilisest kirjandusest.

Algatavast vahejuhtumist tagasilöögini on romantilise kirjanduse süžees meeldiv flirtimine, mis annab tunde, et asjad arenevad positiivses suunas. Siis aga jõuab ühele või mõlemale osapoolele järgi nende problemaatiline minevik, mis lükkab armastajad üksteisest lahku.

Tagasilöök on nii valus, et hetkeline paradiis tundub vastikult õrritava unenäona, mis võib löögi isegi valusamaks teha, kui see oleks olnud enne.

Neljas teeviit: teine tagasilöök

Teine tagasilöök on veel sügavam auk kui esimene. See on koht, kus tuleb loominguliseks muutuda meie peategelase piinamisega – tahad või ei, kirjanikud on kõik omamoodi professionaalid ahastuse tekitamises. Seda Sa vist töö kirjeldusest välja ei lugenud, kui kirjutama hakkasid? 🙂

Kui tundub, et asjad ei saa enam hullemaks minna, siis see on koht, kus tõestame, et saab küll. Ja lähevadki.

Kolmanda ja neljanda teeviida vahel laseme peategelasel harjuda oma halva olukorraga ning kohati isegi positiivselt areneda. Erinevus kolmanda teeviidaga, on lootus. Me anname peategelasele lootust, et nende situatsioon paraneb, aga sama kiirelt kui see lootus tekib, tuleb see ka purustada ja tutvustada neile veel sügavamat ahastust.

“Sa oled psühhopaat!” “Ma eelistan sõna “loominguline.” – Becca Fitzpatric

Siis peame sinna ahastuse kuristikku näitama veelkord lootuse hellitavat valgust. Kuid sellel peenikesel õlekõrrel on omad riskid. See võib olla eluohtlik, see võib kaalule panna kõik, millest peategelane hoolib. Eesmärk on panna peategelane olukorda, kus ta peab ennast tohutult ületama, et anda endale võimalus positiivse lõpplahenduseni jõuda. Pingeline, kas pole?

Jätkame näitega romantiliselt lainelt mu enda romantilisest romaanist.

Scarlet on just hakanud usaldama Christianit täielikult, lastes lahti oma ebakindlustest ning olnud temaga vahekorras. Järgmisel hommikul saab ta aga teistelt teada, et Christian peab tagasi oma kodumaale minema ning on teda kogu aja teadmatuses hoidnud. Murdumise äärel, aga sisimas hoides lootust, et kuskil on olnud mingi arusaamatus ja Christian ei ole talle valetanud, läheb ta Christiani juurde, lootes saada vastuseid. Riskiks on tema südame murdumine mehe enda ülestunnistuse läbi.

Nii, nüüd kui peategelane on emotsionaalselt ja/või füüsiliselt ribadeks rebitud ning õlekõrs antud, on aeg jõuda meie loo kulminatsioonini.

Viies teeviit: kulminatsioon

Üldiselt on teine tagasilöök ja kulminatsioon üksteisele üsna lähedal.

Kulminatsioon on lõpplahendus loole, mis sai alguse alustavast vahejuhtumist ja seob kõik lahtised põhisüžee otsad. See on koht, kus lugeja saab kergendunult hingata, sest peamine lugu on jõudnud lõpuni ja lahendus leitud.

Minnes tagasi Harry Potteri esimese raamatu juurde, siis kulminatsioon on vastasseis Harry ja Voldemorti vahel, kes on professor Quirrelli kehas.

Polegi nii keeruline, kas pole?

Kui need etapid on Su raamatus olemas, siis on “hästi kirjutatud, aga…” needus murtud ja lugejad tulevad Sinu juurde küsimusega “Millal järgmine raamat välja tuleb?” Kas poleks tore?

Et mu pikast jutust Sulle ka midagi kasu oleks, võta kohe pliiats ja paber ning hakka oma viite teeviita kaardistama.

Etteruttavalt ütlen Sulle Su perfektsionistliku iseloomu sekkumist ette nähes, et kirjutamise ajal võivad Su teeviidad muutuda, nii et ära lase täiuslikkuse otsimisel selles faasis ennast takistada.

Mis on Su enda kogemus lugejana raamatute pooleli jätmisega? Mis põhjusel oli raske edasi lugeda?

Kommentaarid

0 Comments

Submit a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

© Minu Raamat 2021 | Privaatsuspoliitika | Müügitingimused

Minu Raamat OÜ | Pöörise 20-55, 12618, Tallinn | tarvo@minuraamat.ee | +372 5346 0501