fbpx

Kirjutamise ajalugu

Kirjaoskuse tekkimine ja arenemine

Tänapäeval oskab iga esimese-, teise– ja suur osa ka kolmanda maailma inimesi lugeda ja kirjutada. Seda kas on õpitud koolis või eraviisiliselt vanematelt. Lisaks eelnevale kolmele maailmale on lisatud ka neljanda maailma mõiste ja öeldakse, et nad elavad veel jahimehe ja korilase viisil, kus kohast on alguse saanud ka esimese-, teise- ja kolmanda maailma areng.

Iga ajastu arenguga on toimunud suured muutused ühiskonnas ja sellega on kaasnenud ka iga indiviidi kirjutamis- ja lugemisoskuse paranemine. Need on tänapäeval meie ühiskonnale täiesti normaalseks kujunenud oskused, mis olid alguses täiesti olematud.     

Ühiskondade arenemisega tekkisid ka täiendavad vajadused suhtlemise järgi ja olemasoleva informatsiooni talletamiseks. Selle jaoks on meil materjale erinevate kivimaalingute ja savitahvlite näol. Kivimaalinngud kuuluvad piktograafia hulka, mis on piltkiri ja ühtlasi vanim kirjavorm joonistuste või piltide näol. Eestile suurim ja lähim selline leid on Äänisjärve kaljujoonised, mille hulka kuulub 24 leiukohta ja enam kui 1200 joonist. Piktograafia oma algelisuse ja piiratuse tõttu andis võimaluse fonograafia arengule, mis on häälikkiri, ehk kiri, milles püütakse märkidega tähistada üksikuid häälikuid. See võimaldas palju täpsemini kaupmeestel kirja panna, et mis kaubaga oli tegu ja mida sellega tehti.

Esimesed kirjastiilid

Sumeeria tsivilisatsiooni peetakse kirjutamise alguskohaks ja kunagisest Mesopotaamia aladelt on leitud savitahvleid, mis on enam kui 5000 aastat vanad. Savitahvleid kasutati privaatseks kirjavahetuseks, lepingute vormistamiseks, arve- ja maksuinfo pidamiseks, kuninglikeks tellimusteks, riigiinfo säilitamiseks ja vaimsete ning religioosete tekstide talletamiseks. Nende poolt välja arendatud esialgne kirjastiil oli kiilukujulised sümbolid ehk kiilkiri. See kirjastiil kehtis Sumeeria aladel ligikaudu 3000 aastat ehk meie ajaarvamise alguseni.

Sumeeria kiilkirjaga samal ajal olid Egiptuses kasutusele hieroglüüfid, mis on Vana-Egiptuse kirjasüsteemis mõistet või silpi tähistav kriksa ehk keeruka kujuga tähemärk. Hieroglüüfkirja peetakse kiilkirja kõrval üheks maailma vanimaks kirjasüsteemiks, mis oli samuti 5000 aastat tagasi kasutusel.

Sumeeriale ja Egiptusele järgnesid Kreeka, kelle kirjutised ulatuvad 4000 aasta, Hiina 3200 aasta ja Mesoameerika 2900 aasta taha sh. Maiade kirjutamise süsteem ja selle arenemine. Kui sind huvitab kirjutamise areng läbi ajaloo rohkem saab väga hea ülevaate aadressilt: https://www.ancient.eu/video/1292/what-if-writing-didnt-exist—history-of-writing-s/

Esimesed materjalid kirjutamiseks

Esimesed info ülestähendused tehti kividele ja sealt edasi savitahvlitele. Hiinas tehti ülestähendusi puudele, pambusele ja ka siidile. Hiinast leiti ka ülestähendusi, mis on tehtud luudele ja mida kasutati tuleviku ennustamiseks 3000 aastat tagasi.

Egiptlased olid eesrindlikud mitte ainult hieroglüüfide leiutamisega vaid ka paberi eelkäia loomisega, milleks on papüürus. Sõna paber pärineb sõnast papüürus, mis on paks paberisarnane kirjutusmaterjal, mida saadakse papüürus-lõikheinast. Papüürust kasutati veel mitmetel otstarvetel näiteks köie, sandaalide ja isegi väikeste kalapaatide valmistamiseks.

Esimene paber

Primitiivseimad vormid paberist sündisid Hiinas 2 sajandit enne meie ajaarvamist. Peamiselt kasutati paberi valmistamiseks kanepit ja muid kohalike võimalusi nagu erinevad taimed, puukoored ja isegi vanad kaltsud, leidmaks parimat paberi versiooni. Alles 8-ndal sajandil leiti, et bambuse fiibri töötlemisel saadakse kõige kvaliteetsem paber, mis ühtlasi on ka odavaim. Paar sajandit hiljem muutus peamiseks paberi valmistamise materjaliks mooruspuu keedetud koor.

Paberi valmistamine tollal ajal ei olnud standardiseeritud protsess ja seetõttu kalligraafia ning kunsti jaoks jäeti alles erilisem paber, millel oli ahvatlev tekstuur, muster või värv. Nende paberitüüpide valmistamiseks kasutati riisi, nisuõlgesid, sandlipuu koort, hibiski varresid ja isegi merevetikaid.

Paberit kasutati laialdaselt mütside ja raudrüüde valmistamiseks, tee ning medikamentide pakendamiseks. Majapidamises lisaks linadena, kaardinatena, riietena ja lõpuks ka rahana. Aastal 1120 valmistati esimesed paberist rahatähed ja laialdasemat kasutust leidsid need alles 1260-ndatel. Võltsimise tulemusena tekkis inflatsioon, mis kestis mitmeid sajandeid ja paberraha võeti kasutusele uuesti alles 1866 aastal.

Esimene tähestik

Tähestiku esimene versioon, veel mitte täielik, sai alguse Egiptusest 2700 aastat enne meie ajaarvamist. Selles tähestikus oli esindatud 22 häälikut. Neid kasutati logogrammide hääldusjuhistena, grammatiliste sissejuhatuste kirjutamiseks ja hiljem laensõnade ja võõraste nimede transkribeerimiseks.

740 aastat enne meie ajaarvamist lõid kreeklased oma tähestiku, kus nad kasutasid täis- ja kaashäälikute tähistamiseks üksikuid sümboleid. Sellega lõid kreeklased kirjutamissüsteemi, mis võis esimest korda esindada kõnet ühemõtteliselt. See oli revolutsiooniline koht, sest piktograafia, silpkiri ja logograafia olid mitmemõttelised või mitmetähenduslikud ja infost võidi saada vääriti aru. Lisaks oli nüüd kasutusele võetud tähestik standardiseeritud, kus kirjutamine toimus alati vasakult paremale, igal real ja ka täht ise fikseeriti paremale suunatud suunaga.

Gooti tähestik, Glagoliitiline tähestik ning tänapäevane Kirillitsa ja Ladina tähestik on kõik tuletatud kreeka tähestikust. Kuigi tänapäeval kasutatakse kreeka tähestikku ainult kreeka keele jaoks, on see enamiku läänemaailmas kasutatavate tähestike aluseks.

Esimene raamat ja esimene autor

Esimeseks raamatuks peetakse Gilgameshi Eepost, mida lugudena anti edasi algselt põlvest põlve, suuliselt. Kirjaoskuse arenedes jõudsid lood 700-1000 aastat hiljem 12-le savitahvlitele, tänu Shin-Leqi-Unninni-le keda peeti pikalt maailma esimeseks tuvastatud autoriks. See toimus vahemikus 3300-3000 aastat tagasi tänapäevast. Väidetakse, et Gilgameshi Eepos on mõjutanud ka Piiblilugusid.

Esimeseks tuvastatud autoriks peeti Shin-Leqi-Unninni, kuni leiti Enheduanna kirjutatud hümnid ja luuletused, mis ulatuvad enam kui 4000 aastat tagasi tänapäevast.

Esimesed illustreeritud raamatud

Esimesed illustreeritud raamatud, mida kutsuti “valgustunud raamatuteks” olid käsitsi valmistatud ja peamiselt sisaldasid religiooseid tekste ajavahemikul 500-1600 meie ajaarvamise järgselt. Sellel ajal kasutati raamatute illustreerimiseks peamiselt väärismetalle nagu kuld ja hõbe ning neid valmistasid mungad. Hiljem raamatute laiema levikuga hakkasid raamatuid valmistama ilmalikud. Trükipressi leiutamisega Johannes Gutenbergi poolt 1440-ndale hakkas vähenema käsitsi valmistatud raamatute hulk ja spetsiifiliselt illustreeritud raamatute hulk.

Esimene trükipress ja esimene trükitud raamat

Sõna “raamat” pärineb vanast ingliskeelsest sõnast “boc”, mis tähendab „kirjalik dokument” või „kirjalik leht”. Raamatuid toodeti enne trükipressi leiutamist käsitsi ja igaüks oli neist omanäoline vastavalt valmistaja teadmistele ja oskustele.

Trükipress on seade, mis võimaldab massiliselt toota ühtlaseid trükiseid, peamiselt raamatuid, brošüüre ja ajalehti. 9-ndal sajandil Hiinas loodud trükipress pööras sealse ühiskonna revolutsioonile, kuid Euroopasse jõudis trükipress alles 15-ndal sajandil, mida arendas  Johannes Gutenberg. Ei ole teada, et kes oli esmase trükipressi leiutaja kuid Hiinas on säilinud erinevad trükitud materjalid aastast 877. Sellest aastast on säilinud trükitud raamatud, kalendrid, matemaatilised skeemid, sõnastikud, käitumisreeglite juhised (etiketid), matuste ja pulmade juhised, laste hariduslikud materjalid, sõnastikud jne. Esimeseks trükitud raamatuks peetakse The Diamond Sutra, mis trükiti 11 Mai 868 Tangi Dynastia valitsemise ajal. See oli aeg, kus kirjarulle hakkasid asendama raamatuks vormitud tekstid. Sellel ajal oli trükipress valmistatud puuplokkidest kuid juba tegeleti ka metallblokkide arendamisega.

Euroopas, 1456 aastaks trükkis Johannes Gutenberg ladinakeelse piibli – mida tuntakse ka nimega ”Gutenbergi piibel”. See trükitud raamat märgib raamatu käsitsi valmistamise ajajärgu lõppu ja trükipresside võidukäigu algust. Siit arendati edasi võimalust raamatute masstootmiseks. See tähendas, et 400 leheküljelise raamatu valmistamine ei võtnud aega enam 6 kuud vaid vähem kui nädal.

Euroopas hakati sajandite jooksul trükitud raamatuid laiemalt aktsepteerima, kus hinnati illustreerimise oskusi üha vähem ja lõpuks need unustati. Kunstnike tööd – enamik neist anonüümsed – elavad siiski edasi nende käsitsi loodud raamatutes. Illustreeritud raamatud olid algusest peale väärtuslikud esemed ja ajaga nende väärtus aina tõuseb. Jõukad inimesed otsisid neid käsitsi valmistatud raamatuid kokku ja kollektsiooneerisid oma eraraamatukogudes, kus need on osaliselt säilinud tänapäevani.

Vanaaja kirjaoskus

Eelpool sai mainitud, et tänapäeval on kirjaoskus (nii kirjutamine kui lugemine) täiesti tavaline oskus, kuid algusaegadel olid ainult vähesed, kellel oli oskus nii kirjutada kui ka lugeda. Pikka aega kuulus Egiptuse austatuimate ametialade hulka kirjatundmine. Need olid inimesed, kes õppisid mitmeid aastaid enne, kui neile usaldati meile tänapäeval näha olevate kivisse raiutud hieroglüüfide valmistamine. Kirjatundjad talletasid kõike vajalikku infot ja olgugi, et nad oma teostes käsitlesid teisi inimesi, elukutseid või sündmusi, leidub arvukalt kirjatundja ametit tähistavaid teoseid ja usuti, et kirjatundja amet on kindel viis igaveseks eluks.

Kirjutamist ei peetud lihtsalt vajaliku info talletamiseks või lugude kirjapanekuks. Kirjutamist peeti tegelikkuse loomiseks kus nähtamatu maailm muudeti nähtavaks ja sellega sai seda võtta kui “tõde”. Kirjatundjaid ainuüksi ei tasustatud hästi nende tehtud töö eest vaid neid ka austati selle eest, et nad lõid midagi, mida varem ei eksisteerinud. Kirjutamist peeti lisaks ka vaimseks funktsiooniks, mis oli kasulik nii kirjutajale kui lugejale.

Alljärgnevalt on osa luuletusest, mis toob välja kirjatundjaks olemise ja läbi oma teose surematuse saavutamise:

Kirjutuslaud on kui armastav poeg,

juhised on nende (kirjatundjate) hauakambrid,

pilliroog on nende laps (millega kirjutati),

nende naised kivipind (millele kirjutati).

Inimesed suured ja väikesed,

antakse neile lastena,

kirjatundja jaoks on ta nende juht.

Surm paneb unustama nende nimed,

kuid raamatud jätavad nad meelde.

Selleks, et mäletada kirjatundja tehtud teost, pidi teos resoneeruma selle lugejaskonnaga ja olema väärt, et seda ka mäletataks. See oli lähtekohaks, mida mõisteti iidses Egiptuses kirjatundja poolt, kui nad muutsid nähtamatu nähtavaks ja deklareerisid seda kui “tõde”. Tõeline teos leiab oma publiku ja kirjanik elab selle tõttu igavesti.

Kuidas on raamatutega tänapäeval?

Eelpool leotuga tutvudes on näha ühiskonna ja kirjaoskuse arenemist väga erinevates ajajärkudes. Kuid tänaseks oleme  jõudnud välja, mitte ainult standardiseeritud süsteemideni vaid meil on tänu tehnoloogia arengule lisandunud väga mitmeid erinevaid versioone raamatutest. Prinditud raamatute kõrvalt leidame e-raamatud, audioraamatud ja nägemisvaevusega inimestele mõeldud puuteraamatud.

Ainuüksi eestis ilmub ligikaudu 3500 raamatut aastas, mis on ligikaudu 10 raamatut päevas. On üldisemat statistikat maailmas ilmuvate andmete kohta aastast 2013, kus saadi kokku ligikaudu 2,2 miljonit avaldatud raamatut aastas. Julgen arvata, et numbrid on ülespoole liikunud.

Kirjaoskus, lugemine, kirjutamine ja trükkimine tänapäeval.

Süüvime korraks rohkem sellistesse mõistetesse nagu kirjaoskus, lugemine, kirjutamine ja trükkimine ning vaatame mida see tänapäeval tähendab.

Mida tähendab kirjaoskus tänapäeval?

Tänapäeval mõistetakse kirjaoskuse all peamiselt lugemis- ja kirjutamisoskust. Viidates sellega, et kirjaoskaja oskab lugeda ja kirjutada oma emakeeles. Samas kirjaoskuse mõistet kasutatakse olenevalt kontekstist täiesti erinevalt, näiteks olen kasutanud sellist väljendit nagu finantsiline kirjaoskus. Sellisel juhul ei viidata enam tavalisele lugemis- ja kirjutamisoskusele vaid teatud valdkonna tundmise pädevusele.

2000 aasta tehtud uuringus selgus, et Eestis oli tollal 2852 kirjaoskamatut inimest. 72,5% neist olid puudega ja siit võib järeldada, et kirjaoskamatuse põhjuseks on tänapäeval enamasti puudest tingitud õppimisvõimetus, mitte ühiskonnas puuduvate süsteemide olemasolu (näiteks puudulik haridussüsteem).

Kirjaoskusest on ilmunud mitmeid raamatuid näidates ja rõhutades sellega ka antud valdkonna olulisust hästi toimivas ühiskonnas. Üks autoritest on Ülo Vooglaid, kes on kirjutanud kirjaoskusest ning sellega võid tutvuda tema teoses “Kirjaoskus – arengu, koostöö ja heaolu eeldus”.

Aasa Must ja Olev Must on niisamuti kirjutanud sellest, et millist kirjaoskusest vajab tänapäeva inimene. Eriti hea on vaadata just statistilisi andmeid, et mõista kuidas kirjaoskuse omandamine toimus eestis. Juba aastal 1936 oli rahvaloenduse käigus registreeritud kirjaoskajaid 93,6%. Vaadates Põhikooli riiklikku õppekava siis mainitakse seal ainult neljal korral lugemist, mis omakorda näitab, et see oskus on meie ühiskonda väga hästi integreerunud.

Mida tähendab lugemine tänapäeval?

Tähtede ja lugemise tundma õppimisega puutume kokku juba varases nooruses, tavaliselt kodus, lasteajas ja/või eelkoolis. Võibolla oled üks nendest, kellele vanemad õhtuti raamatust lugusid ette lugesid ja sinagi oma näpukesega üritasid järge pidada. Lugemise tähendusest ja mõjudest on tehtud mitmeid uuringuid, kuid usun, et igaühe kogemuses on häid jälgi läbi uue info omandamise, taaskord kinnituse saamise juba teadaolevale ning kindlasti ka hea meelelahutusena. Olgugi, et kohustusliku kirjanduse sunniviisiline lugemine võib mingiks ajaks lugemisest ja raamatutest eemale viia, olen näinud, et kellel huvi maailma vastu säilib jõuab ikkagi mingil kummalisel moel tagasi lugemise ja raamatuteni, võin öelda, et olen üks neist.

Kui vaadata lugemist protsessipõhiselt siis määratletakse seda kui kognitiivset protsessi, mis hõlmab sümbolite dekodeerimist tähenduse saavutamiseks. Seega lugemine on protsess, mis hõlmab tähtede ja sõnade äratundmist ning viib arusaamise arenemiseni. PISA 2009 raamdokument, mis räägib lugemisoskusest on selle kohta välja toonud, et lugemine on eeldus indiviidi täielikuks osalemiseks meie ühiskonna poliitilises, majanduslikus- ja kultuurielus sh. oma kodupaiga ning elamisega seonduvas. Lugemisoskust on eristatud väga mitmeti kuid siinkohal toon välja eraldi elektroonilise ja trükiteksti lugemise. Mõlemal juhul eeldab lugemine sarnaseid oskusi, kuid otsides infot internetist hõlmab see tegevus suuremal määral materjalide läbitöötamist sest täna ei ole probleem info puuduses vaid ülekülluses. Info üleküllus omakorda tõstatab probleemi, et millist infokildu usaldada ja millist mitte ning toob esile kriitilise mõtlemise rolli ja selle osatähtsuse lugemise juures. Seega oluline ei ole ainult lugemine vaid sinna juurde käiv võimekus ka eristada allika faktitäpsust, ajakohasust ja kokkuvõttes usaldusväärsust.

Infost läbitöötamist ja lugemist kui protsessi on võimalik ka  kiirendada. Olen läbinud mitmeid kiirlugemisega seotuid kursusi, mis aitavad teksti kiiremini läbida, samas suurendades tekstist arusaamist. Tundub paradoksaalne kuid omast kogemusest võin öelda, et see töötab. Kasutan kiirugemist valikuliselt, mis tähendab, et oleneb kas pean teksti läbi töötama kokkuvõtete tegemiseks, mõne uue teadmise või oskuse õppimiseks või hoopis meelelahutuseks. Eestis selliseid kursuseid viib läbi www.kiirlugemine.ee ja koolitajaks on olnud Tauri Tallermaa. Kiirlugemise kursuse järgselt on mulle kõige enam olnud abiks info otsimisel ja vajalike detailide leidmisel RIA meetod.

Mida tähendab kirjutamine tänapäeval?

Olles lugemisega juba sinapeal siis järgneb kirjutamisoskuse arendamine. Sellegagi puututakse kokku juba kodus, lasteajas ja/või eelkoolis ning enda lapsepõlvestki mäletan nende kõverike väljakirjutamist abijoontega vihikusse – paras pingutus oli. Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas tuuakse välja, et kirjaoskus on üks üldistest oskustest, mida hakatakse omandama 6-7 aastaselt.

Kirjutamist liigendatakse kirjutamisstiilist lähtuvalt. Eesti keele käsiraamatus eristatakse viit erinevat sõnavara stiili: ilukirjanduslik, ajakirjanduslik, teaduslik, ametlik ja argistiil. Stiil on keelekasutusviis, mis vastab konkreetsele suhtlussituatsioonile ja -eesmärgile. Iseärasused kasutatavas sõnavaras, lauseehituses ja teksti liigenduseks ongi stiili tunnuseks, kuid olulisimaks neist võib pidada sõnavalikut. Lisaks võib jagada stiile suures pildis kaheks kus üks on mitteformaalne- ja teine on formaalne kirjastiil. Miteformaalne kirjastiil esindab argi- ja ilukirjanduslikku stiili, iseloomustades seda suurema vabaduse ja mängulisusega. Formaalne kirjastiil esindab ajakirjanduslikku, ametlikku ja teaduslikku stiili, mis on esindatud palju kindlamates piirides.

Kuna kirjutamine kuulub suhtluse alla ja on üks selle väljenduse viise siis tahan tuua välja ühe oma lemmik raamatu. Tänu sellele raamatule olen hoidnud üleval nii häid suhteid, kui ka formaalses kirjastiilis mõjutanud inimesi parima võimaliku väljenduse suunas, samal ajal säästes nii aega, raha kui ka hulgaliselt kõigi osaliste närve. Selleks raamatuks on Marshall D. Rosenbergi sulest – “Vägivallatu suhtlemine” ja soovitan kõigile kes igapäevaselt peavad suhtlema formaalselt samas soovides kaasata inimlikkust, mõistmist ja avatust.

Mida tähendab trükkimine tänapäeval?

Trükkimine hõlmab tänapäeval väga palju erinevaid viise, sest ajaga on lisandunud erinevad trükistiilid, viisid ja täiendunud on ka materjalid mida kasutatakse printimisel.

Leidsin Illimar Lõiv koostatud e-õppe kursuse, mis räägib lähemalt trükinduse ajaloost, erinevatest trükitehnoloogiatest ja masinatest trükkimiseks. Materjal on päris põhjalik ja keskendub järgnevatele trükiliikidele: siiditrükk, tampotrükk, fooliumtrükk, fleksotrükk, digitrükk ja ofsettrükk. Kui oled trükitehnoloogia huviline siis leiad selle kohta rohkem infot aadressil: http://opiobjektid.tptlive.ee/Trykitehnoloogia/index.html

Kuhu oleme suundumas?

Läbi ajaloo on kirjutamine info edastamisena selle loomisest alates olnud mõeldud indiviidi ja inimese kultuuri, ajaloo ja inimlike seisunditega seotud mõtete ja tunnete edastamiseks ning nende kogemuste säilitamiseks tulevastele põlvedele, mis iganes elu valdkonnas. Võivad muutuda küll tehnoloogia ja viisid info edastamiseks, kuid usun, et põhimõte jääb ikkagi samaks.