Norman Ööveli pilt

In Memoriam Norman Öövel 1990 - 2025

Siin lehel saad lugeda südamlikke lugusid ja meenutusi meile kallist Normanist. Iga siia lisatud tagasivaade, järelehüüe või pilt aitab meil pühitseda Normani elu ja hoida mälestust temast meie südameis. Postitamiseks mine läbi eelnevate meenutuste.

Fotoalbum

Pilte Normanist saab vaadata klõpsates albumi lingile SIIN.

Meenutused

Hannes
Sõber
07.02.2025 02:24

Norman.

Mäletan siiani päeva kui üle 20 aasta tagasi esimest korda meie perele külla tulid. Minu venna parima sõbrana said peagi ka minu üheks parimaks sõbraks. Seiklesime, rääkisime ja liikusime läbi elu nagu tõelised sõbrad.

Sinu otsekohene ausus, konkreetsus ja sihikindlus oli midagi mida alati äärmiselt kõrgelt hindasin. Sa ei kartnud kunagi välja öelda oma arvamust ning jäid oma põhimõtetele kindlaks. Olid alati olemas ja aitasid oma sõpru nii palju kui seda vähegi suutsid. Sinu meelekindlus, suur süda ja ambitsioonikus motiveeris ja motiveerib meid kõiki.

Mul ei lähe kunagi meelest meie pea et igapäevased lõunad ja pea iganädalased peale tööd istumised, kus arutasime lahti kõik erinevad maailma teemad, seda nii vaieldes kui ka nõustudes.

Ühel järjekordsel Kolmapäeval peale tööd kell 18 Kalamaja baaris kogunedes arutasime õlleklaasi taga, kuidas saaksime oma elu paremaks muuta ja mida selleks tegema peaksime. Algsest plaanist 1-2 õlut juua oli äkitselt saanud tunde kestnud arutelu, kus leidsime end minu köögist pukkidelt, ikka veel arutades, mõtiskledes, juureldes. Kell oli saamas 2 öösel ja ühtäkki rebisid sa välja A4 lehe, kirjutades sinna numbrid 1-20ni. Asetasid selle minu ette ning ütlesid, lausa nõudsid, et hommikuks olgu olemas sammude viisi välja kirjutatud asjad/tegevused, mida pean tegema, et oma elu paremaks muuta. Ja läksid koju. See oli märgiline ja näitas ehedalt kui palju sa oma sõpradest hoolid ja neile head tahad. See ja lugematud teised hetked olid minu jaoks hindamatud.

Sa olid ja jääd meie sõprade grupi tõeliseks sidemeks ja kapteniks. Tõid kõik alati kokku ja pakkusid oma kohalolu ja tegevustega hetki ja mälestusi, mida me mitte keegi mitte kunagi ei unusta.

Me igatseme sind.

Kuniks me uuesti kohtume.

Puhka rahus, Sõber.

Andrus
Pere
06.02.2025 19:01

Kahe isa kahekõne. Normani Tänu

Kallid sõbrad, hea Vennaskond

Pole mingitki märki, et ahastusest oleks kurbus saamas, aga ometi on minus imepisike lootus, et ühel päeval, kunagi kauges tulevikus, on võimalik kaotusekurbus asendada leidmisrõõmuga. Panna isekusest sündiv enesehaletsus hetkeks kõrvale ja loobudes ahastusest selle üle, mida pole ega saa olema, pühitseda seda, millest oleme osa saanud.

Norman elas aasta kauem kui Jeesus Kristus. Temaga kohtumine ja Tema olemusest osa saamine puistas välkvalgeid hetki hinge ja ravitses, õpetas ja hoidis maailmataju selgemal sihil. Ta suutis vaid talle omasel tasasel moel mõjutada maailma meie ees ja sees. Maailma ennast. Ja meid. Valguse ja helguse poole. Kas pole see kink?

Norman oskas ehedalt armastada. Eelkõige omi, aga ka inimesi enese ümber. Armastada, ajamata armastust segamini tänulikkuse, abistamissoovi, andmisrõõmu, vastutustunde, kaastunde, süütunde, iha, seiklus- või saamahimuga. Ja neid, kes sellest armastusest osa saada tahtsid, sai palju. Vennaskonna jagu.

Sügav kummardus meie kõigi ees ja nimel.

Ehk on just selles armastada oskamise omapäras peidus Normani tõene olemus?
Ehk toob kujund, et iga kord, kui mõtleme armastusest, on selles mõttes ka pisike osa Normanit või Normanist, tagasi sära meie argipäeva?
Vaatame omi lapsi ja kaugel tagaplaanil näeme Normani naeratust.
Ulatame käe kaaslasele enda kõrval ja tunneme ka Normani küünarnukki.
Pöörame pilgu päikesesse, et vabaneda kammitsevast varjust, ja tunneme uhkust ja rõõmu koos veedetud hetkede üle.

Usun, et Norman tahaks täna öelda vaid üht:

Õnnetunnet tuleb otsida eelkõige enesest!
See ei ole Hemingway matkimine, see on sügav veendumus.

Armasta ... ja ära iialgi küsi, sest ... kündja ei pruugi külvata iga kord, ja külvaja ei pruugi lõigata iga kord, ja lõikaja ei pruugi küpsetada ... ja jagaja ei saa teinekord mitte ivagi suhu….

Ja veel kuulen, tunnen Normanit sisendamas:

1.Taha! ... olla, eksida, ihata..., armastada ja vihata... Keegi ei ole süüdi. Ainult ära tuleb teha rohkem! Janused peavad ju juua saama – ja tahta, tähendab olla kaev!

2. Aega ei ole võimalik osadeks lahutada – ta on tervik: eesti aeg, meie aeg, aeg elada, aeg armastada.... Teda saab vaadelda ainult protsessina. Me oleme vaid teekäijad selles lõpmatuses ja võime nautida vaid seda, mida oleme suutnud luua ise või mida on loodud enne meid. Austuses ja tänutundes. Heas usus. Siit ka võimalik hingerahu, mis ühelt poolt tuleneb kohustusest lastelastele mõelda ja teiselt poolt mõistmisest, et .....vähemat, rohkemat olla ei võinuks....! Aega ei ole võimalik tükkideks rebida, et jäädes kinni üksikusse kildu, võiks ülejäänud kaduda olematusse.

3.Kahetsus on kasutu, ettevaatus on ennatlik, umbusk on hullem surmast, põlvitadagi on parem, kui põlastada... launch new ideas, think big, invoke positives, expect the best, be the best!
Ja Sa näed, et paljud probleemid lahenevad su ümber iseenesest.
Tuleta meelde algust: janused peavad ju juua saama – ja mõned inimesed on lihtsalt rohkem kaevud kui teised. Me kõik vajame aga rohkem armastust, mis palju suurem ja üsna erinev omamissoovist!

Kallid Sõbrad,

….Igal inimesel on oma aeg. Igal meist oma liivakell. Elukillud, kukuvad kitsast kellakaelast mineviku mustrisse. Kõik õnne täis päevad ja ärevust täis hetked koonduvad mälestuste kangaks. Igaüks neist kui imeline and.

Kui peaaegu kogu tulevik oli minevikuks saanud, tulid inglid ja keerasid kella kummuli, vahetasid põhja põhjatuse vastu ning puistasid elatud elu hetked taevalaotusesse, tähtedena särama…

Suur ja sügav tänu, et julgesite ja tahtsite võtta Normani hinge enda sisse. On äraütlemata kena, et maailm on nii väike ja et kõik on kõige(i)ga seotud. 

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa lõid ei hävine,
ta mõnusust jääb küllalt janussegi.

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus me jalg ei astu.

Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.
Jääb meile rõõm, kui piin.

Normani isa

# Tekstis on kasutatud katkeid Artur Alliksaare luulest ja Anu Raua sõnastusi


Martin
Pere
04.02.2025 12:04

Meie perel on põhjust tänutundeks, sest koos Teiega suutsime selle kohutava juurde vormida millegi, mis pakkus oma ilus palsamit ja austas väärikalt mälestust ühest väga suure südamega mehest, kes üle kõige nautis tähendusrikkaid hetki endale oluliste inimeste seltsis.

Liiga vähe on neid, kes suudavad ruumi enda ümber täita valguse ja säraga nii, et kõigil on helgem ja soojem. Prantsusmaa mägedes, mis olid tema lemmik-kohaks juba lapsepõlvest, loojus meie kõigi jaoks üks selline päike.

Hoidkem seda valgust, mis ta meile kiirgas ja ärgem laskem pimedust ligi, sest selle eemal hoidmise oskus ongi suurim kink, mis ta meiega jagas.

Maarja-Liis
Ühiste sõprade kaudu
24.01.2025 22:03

Norman jättis ilmselt igale inimesele, kellega ta (ükskõik kui viivuks) kohtus, kustumatu mulje. Nii ka mulle. Kohtusime ja suhtlesime tema imearmsa perega peamiselt ühiste sõprade üritustel. Normaniga vesteldes oli alati tunda tema suurt hinge, põhimõtteid, elurõõmu ja see oli nakkav. Temaga oli nii huvitav ja lihtne rääkida maailma suurtest ja väikestest asjadest. See hool, austus ja armastus, mis tal oli enda pere ja sõprade suhtes, oli kõrvalt vaadates nii tugevalt tuntav, nii suur ja ehe. Tunnen, et mul on vedanud, et sain (kasvõi kaugelt ja natuke) Normanit teada ja tema ellusuhtumisest inspireeruda! Suur ja südamlik kaastunne Normani perele ja lähedastele

Reeno Koemets
Birminghami ülikoolist
24.01.2025 19:54

Normaniga saime tuttavaks 2009 aastal Birminghami ülikoolis, Inglismaal.

Olime kaks ebatõenäolist sõpra, üks Tartust ja teine Tallinnast, kaugel Eestist oma sõpradest ja perest.

Krdi UK - Nii algas tihti meie vestlus, sest küll olid meil jamad kodu leidmise, dokumentide, raha, kooliainete ja muuga. Hea oli koos sinuga jagada muret ning hea oli üksteisele seltsiks olla kui minul oli vaja linnas käia potte ja panne ostmas ning sinul Apple esinduses mingit jama lahendamas.

Kerge nightout? Teeme pogra? Jalkat? Kinno? Fifat? Linna? Parki päevitama? - need olid väljendid, mida sinu suust võis tihti kuulda. Olid seltskonna hing, kes ei kannatanud kodus kükitamist.

Meenub, et sa tahtsid jubedalt millegi pärast Great Gatsby filmi minna vaatama ja ma põiklesin eemale, sest filmi reiting oli alla 50%. Kurat kuidas ma seda kahetsen, et sinuga ei tulnud.

Ikka on tunne, et ilmud kuskilt välja oma muheda naeratusega ning paned käe õlale nagu sul oli kombeks ning ütled valju häälega midagi humoorikat või tabavat.

Oled minu mälestuses alati kui väga eriline sõber ning olen sulle tänulik koos veedetud aegade eest. Jään sind igavesti igatsema.

Reeno

Helen ja Guido
Paula kaudu kasvasime sõpradeks
24.01.2025 15:04

Norman oli nii soe oma karukallistusega, sihikindel, elujaatav, humoorikas. Tema seltskonnas oli tuju alati ülev, ta lihtsalt mõjus inimestele nii.

On imetlusväärne, kuidas Norman elu nägi. Temaga veiniklaasi taga filosofeerimine ja maailma asjade üle arutamine on kindlasti midagi, millest jääme tohutult puudust tundma.

Milline kompliment oli, kui toidukriitik Norman nii tuliselt Guido burgerit kiitis ja pea iga lasteaia juures möödaminnes kohtumine tõi kaasa plaanid, millal jälle burgerit teeme ja tulevase kohvikuplaane arutame.

Normani otsustuskindlus on samuti imetlusväärne. Paula ja Helen otsisid ühiseks perepuhkuseks majutust tunde ja siis tuli Norman, lõi ühe variandi lauale ja otsustatud kõik oligi.

Asendamatu sõber, me jääme sind igatsema!

Helen, Guido ja lapsed

Jörgen
Ühiste sõprade kaudu
24.01.2025 12:26

Norman, esimene asi, mis mul Sinule mõeldes alati meelde tuleb, on see, kuidas Sa meie ühist sõpra Priitu järelejätmatult Indiana Jonesiks kutsusid, kuna ta sarnanes Sinu arvates Harrison Fordile. Lubasid teda lausa Hollywoodi viia ja seal filmistaariks teha. Alati tuleb muie suule seda meenutades.

Lisaks meenub mulle Sinu alati rõõmsameelne, enesekindel, väärikas ja väljapeetud olek. Sind on alati ümbritsenud justkui eriline aura, Sinust õhkus midagi aristokraatlikku. Samas oled olnud alati sõbralik, heatahtlik ja omaksvõttev.

Kohtusime harva, kuid kui nägime, tundsid alati huvi, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Sul jätkus tähelepanu, häid sõnu, rõõmsat naeratust ja tugevat käepigistust kõigile, kes Sinu juures olid.

Mul on olnud au sind tunda!

Jörgen

Märt Mägi
Enamus meie ühiseid mälestusi jääb Flora 90’ ajastusse
24.01.2025 11:58

Norman - meie oma Becks! Kutt oli oma iidolist vàga vaimustuses, mistõttu teda ka Becksiks kutsusime. Ta nägi sarnasusi meie treener Adamsoni ja Becksi naeratuses ning aastaid “tüütas” sellega meie treenerit. Tegelt oli tal òigus aga treeneril oli sellest koll nii ees. Aga sellega saime me vàhemalt alati kõvasti irnuda ning just kòiksugu lõbusad mälestused jäävad meie legendist mälusoppi. Super tüüp, legend, äss!

Kelli
kolleeg Tuljakust
24.01.2025 10:03

Sinu oskus muuta keerulised teemad arusaadavaks ning leida neis ainult positiivset oli tõeliselt imetlusväärne! Tänan Sind kõikide hetkede ja teadmiste eest - aitäh, et olid!

Sügav kaastunne perele ja lähedastele!

Polina
Tallinna Prantsuse Lütseumi klassiõde
24.01.2025 09:38

Armas, Norman! Sinu naer on siiani kõrvus ja päikeseline naeratus on silme ees ja nii ka jääb. See oli kindlasti üks suur osa, mis andis tuge ja toetas meie klassi ühtehoidvust ja soojust.

Aitäh sinu ääretule sõbralikusele, sportlikusele ja alati positiivsele meelele, mis andis me klassile sädet, jõudu ja innustas edasi tegutsema, õppima ja liikuma.
Ma ei unusta kunagi sinu suurt südant.

Minu siiras kaastunne Normani emale ja isale. Perele, sõpradele ja lähedastele.

Kadi-Ann
Peretuttav
23.01.2025 21:41

Armas Nunni,

Just nii ma Sind alati kutsusin alates sellest, kui siia ilma sündisid, aga ka siis kui suure mehena mulle tänaval vastu astusid. Ja teadagi hüüdnimest lahti ei murra. Aga Sa ei pahandanud kunagi, vaid naeratasid sooja muigega.

Minu mälestused Sinust algavad Linda tänavalt, kus Sind pisikesena hoidsin. Viimatised, aga ühise jõululaua taga alles mõned aastad tagasi.
On tore, et mingi puutepunkt oli alati olemas, kuna meie pered olid lähedased.

Sinule mõeldes poeb soe tunne südamesse. Sinu muhe olek, soe loomus, heatahtlik pilk - see kõik paistab selgelt ka igalt fotolt ja jääb alati Sind meenutama. Hoian Sind tugevalt oma südames ja tänan, et nii helgelt meid puudutasid.
Minu suurim kaastunne Su perele ja kõikidele, kes jäävad Sind igatsema.

Dior Pops
Normani sõbra abikaasa
23.01.2025 21:02

Armas Norman, soovin jagada mälestust teie pere külaskäigust meie juurde 03.01.25. See õhtu jättis mulle sooja tunde, mida kannan endaga kaasas tänaseni. Mäletan, kuidas tuiskas lund ja läksite koos Paulaga Norale lasteaeda kelguga järele, kui Markus helistas sulle ja leppis kokku spontaanse õhtusöögi – teie poolt pizza, meie poolt vein. Paar tundi hiljem ilmusitegi meie ukse taha maitsvad pizzad näpus. See oli õhtu, mis oli täis värvikaid lugusid, naeru ja Nora tantsushow’sid, sealhulgas ka tema kuulus jõulupeo etteaste. Ühel hetkel avastasin, et kell on märkamatult saanud 01.00. Olite selleks ajaks olnud meie juures juba 3–4 tundi, ja mõistsin, et su lõbusad lood olid alles soojendusringis.

Õhtu jooksul rääkisime pereelust ja laste kasvatamisest. Jagasid ilusaid mõtteid sellest, kuidas naised on peale laste saamist justkui jumalannad, kellel on võimed, mida mehed kunagi ei saa. Seda oli väga ilus kuulda. Su austus naiste vastu tegi sinust suurepärase mehe oma naisele, armastava isa oma imearmsale tütrele. Ütlesid, et naised on kõikvõimsad ja tean, et su usk sellesse, et „naised saavad kõigega hakkama“ jäävad alati Paulat ja Norat toetama ka hetkedel, kus maailm tundub justkui lõppemas.

Aitäh sulle kõikide ilusate mälestuste eest – olgu selleks abi Markuse üllatussünnipäeva korraldamisel või ootamatud appitulekud argiolukordades, kus päästsid meid puuduva suhkru või garaažiukse taha jäämisega. Su abivalmidus, oskus leida väikestes asjades rõõmu ja luua neist lõbusaid lugusid jääb meie südameisse. Kuigi sind pole enam füüsiliselt meiega, elavad mälestused sinust alati meie sees edasi ja ei kustu kunagi.

Taavi, Marge ja Mattias
Sõbrad
23.01.2025 20:55

Norman, meie Norman.

Koos oleme kasvanud noorukitest inimesteks. Koos oleme teinud, näinud ja kogenud.

Taavi ja Normani ühised aastad Inglismaal - Seiklus suure tähega. Naljatledes võib öelda, et töötud tudengid Eestist kolisid Inglismaa suurlinna kõrghoone korterisse. Tol ajal riigi kalleim elektripakett, olematu maja soojustus ja lugematu arv õhtuid, kus lülitasime magamistubade radiaatorid sisse täpselt üheks tunniks, et seejärel pakkida end sisse külma öö jaoks (villased sokid, soe pesu või mitu kihti riideid ja tutimütsid) - kõik ikka selleks, et Sina said Paulaga ja mina Margega suhelda enne ööunne jäämist. Super Sunday football koos ManU fännamisega ning lõpmatud Fifa õhtud Sinuga on hetked, mida kannan endaga kaasas alati. Ühiselt pidasime me need ülikooliaastad vastu ja suutsime seejuures hoida ka enda pikamaasuhteid, mis edaspidi kujundasid meie elu.

#veebruarilapsed - Siim, Norman ja Marge. See jääb.. Ei olnud keegi vist suutnud härra füüsikaõpetajat ühel hetkel endast välja ja südamest naeratama panna, kui lauldes 5. veebruaril füüsikaklassi astusite. Hilinedes, nagu ikka veebruarilastel kombeks, aga pauguga. Ja meeldejäävalt.

Sinu sügav uni, mida ei olnud võimalik häirida ja oh meie lootusetud katsed Sind üles ajada, kui oli vaja kooli, ülikooli või tööle jõuda.

Mattiase siiras rõõm, kui sai lasteaias õhtuti Nora issile patsu lüüa või nukke teha - “minu sõber Nora issi”

Sinu kõlav naer, Normanilikud tantsuliigutused ja üdini siiras sõprus, need mõnusad olemised, kus arutelud maitsva toidu ja suurepärase punase veiniga ei tahtnud lõppeda - mälestused, mis jäävad.

Oled olnud meie peres alati väga olulisel kohal - ometigi oled ju just Sina, kes meie pere kokku tõi. Ja selle eest oleme Sulle alatiseks tänulikud.

Jääd meile südamesse alatiseks. Tunne, mis praegu südames, räägib armastusest, mida Sinu vastu tunneme ja sõnadest, mida oleme öelnud ja mis on jäänud ütlemata.

Marge, Taavi ja Mattias

Indrek
Sõber
23.01.2025 20:52


Armas Norman

Sa oled mu sõber olnud sellest saadik, kui ma mäletan. Juba sellest saadik, kui me Narva mnt 17 maja teise korruse koridoris emade seljatagant üksteist oma mänguasjade näitamisega üle trumbata proovisime.

Üle 30 aasta mälestusi, koos kogemist ja arenemist ei saa kuidagi panna sõnadesse.

Sina oled sõpruse definitsioon minu sõnaraamatus. Olid alati olemas mu jaoks just sellisel kujul nagu oli vaja, isegi kui ma ise ei saanud aru, et mul on sind vaja või mida on vaja. Sa oskasid lihtsalt olla.

Sa oled unustamatu mees. Kuigi mu mälu on legendaarselt kehva ja selle üle viskasime tihti nalja, kuidas mina kunagi midagi ei mäleta ja sina mäletasid iga seika detaili täpsusega, siis sind ei unusta ma iialgi

Sinu mõju minu kujunemises on märgatav ja kui keegi peaks minu elust kunagi raamatu kirjutama, siis sinu nime kohtaks seal kindlasti palju.


Sa olid hea inimene. Siiras ja ehe. Mul oli alati tunne, et olid minu ja minu pere suurim fänn.

Armastus juhtis sind- sa olid truu kaaslane elus ja vägev isa.

Jääd alati mu südamesse. Sind kaotada on mõõtmatult valus, kuid sinu jäetud jälg on kustumatu.

Indrek

Marin
Klassiõde Lütseumist
23.01.2025 13:50

Kallis Norman!

Meie viimasest nägemisest ja suhtlusest on küll möödas pikki aastaid, aga kui lähen oma mõtetes tagasi kooliaega ja lapsepõlve, siis ühised mälestused kerkivad eredalt pinnale.

Sinu siiras hing, suur süda, sõbralik hoiak ja päikseline loomus paistsid kaugele. Kui olid seltskonnas, oli koosolemine alati lustakas ja meeldejääv. Sinu viisakas olek ja heatahtlikkus teiste vastu tegid Sinust erakordse noormehe.

Sinu lahkumine on ebaaus ja mõistus ei taha kuidagi uskuda seda, et elutee nii vara lõppema pidi. Soovin Sulle kergust ja rahu ning avaldan südamest kaastunnet Sinu perele ja lähedastele.

Helve ja Tiit
Sõber Taavi vanemad
23.01.2025 10:50

Nii vaikseks kõik on jäänud,
su ümber ja su sees.
Kõik mis oli, see on läinud,
jäänud mälestused meie sees.

Meie siiras ja südamlik kaastunne kõigile Normani lähedastele. Üks särav täht on taevas süttinud.

Helve ja Tiit

Kaisa
Klassiõde Lütseumist
23.01.2025 10:12

Kallis Norman

Kuigi me pärast kooliaja lõppu suhtlesime kahetsusväärselt vähe, siis oled mu südamesse jätnud kustumatu mälestuse. Kui ma mõtlen meie klassile, siis sina olid selle pärisosaks. Olid alati rõõmus, nägu naerul, silmad säramas ja sul oli alati mõni põnev jutt varuks. Sa suutsid meie "õppimiskallakuga" koolis säilitada sellise mõnusa vaba oleku ja rahu. Soovin, et oleksin osanud olla rohkem nagu sina! Soovin sulle head teed minna ja kõrget lendu seal, kus sa parasjagu oled! Sa jääd alatiseks elama meie mälestustesse!

Südamest sügav kaastunne Normani lähedastele ja perele.

Vegerd
Sõber ja padelitreener
22.01.2025 23:56

Sõber, olid nii julge Sa…
Alati juttu alustasid Sa…
Oleksin tahtnud Sind kauem tunda ma,
Kui kuulsin taeva poole astusid Sa,
nutma puhkesin ma.

Jätsid suure jälje mu südamesse Sa!

Sõber Vegerd

Jürgen
Tädipoeg
22.01.2025 21:54

Normandia prints. Todiloti ja Jürgenburgi valitsejatele kord parim liitlane, kord vihane vastane. Tarvoci ja Puukindluse kuningate jaoks lapseohtu vasall. Pole midagi parata, et just Sina endale kõige viludama ja sääsesema põõsa kindluseks said - sa olid lihtsalt kõige noorem :) Aga see-eest nimi oli uhke ja Sina ise selle kõige üle samuti! Nagu ka hiljem elus kõige üle, mida Sa ette võtsid.

Meenutades, mälestades, ikka mitte veel uskudes
Jürgen



Heidi
Indreku abikaasa; Normani, Paula ja Nora sõber
22.01.2025 16:52

Juba mitu aastat olen aeg-ajalt valmistanud ette kõnet, mis pidi täiendama Indreku kõnet sinu ja Paula pulmas. Kõigepealt loodan ja usun, et jõudsin sulle ikka öelda kõik need head ja tähtsad mõtted. Et sa teadsid, kui kallis ja oluline osa sa olid minu, Indreku ja meie pere igapäevaelust, eriti viimastel aastatel.

See kõne pidi algama kuidagi nii, et – nii nagu sina oma peres, olen ka mina oma pere jutukam pool, nii et ma siis lisan natuke… (indreku kõnele) :) Juba Indrekuga esimestest kohtumistest, umbes 13 aastat tagasi, oled sina alati olnud juures või kaasatud. :D Kui Indrek ei osanud väljendada sõnades midagi, siis olid just sina see, kes ütles, mida Indrek tegelikult mõtleb ja arvab. Usun, et tänu sinu lausetele minule ja toele Indrekule andsime üksteisele võimaluse ning leidsime raskematel aegadel tee tagasi teineteise juurde.

Oled olnud nagu väike täiendus minu tõsisele ja vaiksele Eesti mehele oma värvikate väljenduste, pikkade filosofeerimiste ja meeldejäävate metafooride poolest, mis peegeldasid seda müstilist Indreku sisemaailma. Sa võtsid mind esimesest päevast omaks, sest Indrek on sinu oma. Olete alati olnud vahvas sümbioosis – vahepeal ninapidi koos, siis jälle oma elu peal ja hiljem igapäevaselt lähedased. Tihti avastasin sinu tossud koridorist või leidsin teid Indrekuga hilistel õhtutundidel all diivanil jutustamas ning ühinesin ka ise hea meelega

Sinu ja kogu sinu perega on olnud nii mugav, turvaline ja lihtne. Saime olla vaikuses, teha koos süüa, panna üksteise lapsi magama või koos lastega või täiskasvanutega vahvaid tegevusi ette võtta. Peaaegu jõudsime ära oodata ka teie osalise Saaremaale kolimise… Oh neid ägedaid plaane! Vaatasin vanu sõnumeid – ka need peegeldasid seda lihtsust igapäevaelus. "Kas ainult 2 l piima või midagi veel?"

Oleme koos korraldanud mitmeid üllatusi ja üritusi, ning jään seda igatsema. Sa olid alati “on it” – väljend, mis ka mulle külge jäi ja Indrekut alati naerma ajab. Kui häda käes, tõttasid appi isegi pulmi läbi viima, samal ajal kui Indrek ja Paula toimetasid meie juures koos lastega. See kõik oli nii kerge ja loomulik, selline tore sümbioos kahest perest, mida ma oma peas kujutasin veel pikaks ajaks ette. Kuni selleni välja, kuidas te vanana Indrekuga Saaremaal terrassil istute – üks toriseb, teine filosofeerib. Sügav üksteise aktsepteerimine, hoidmine ja armastamine – just sellistena, nagu me oleme.

Sain abikaasa näol ka tema pikaajalise ja lähedase sõbra Normani, kes sai mulle nii lähedaseks ja kalliks, et käisime kahekesi lõunalgi – sest sa olid ka minu sõber. Tänu sinule sain oma ellu imelise Paula ja minu lapsed Nora Marie, kes nüüd kõik koos kasvavad. Eks Thoril on Nora suhtes juba silm peal… Näeme, mida tulevik toob. :)

Lõpetuseks – aitäh, et olid nii müstiline ja suursugune, inspireerisid, pakkusid tuge ja turvatunnet ning jätsid meile eredaid mälestusi. Kannan neid hinges alati. Tean, et oleksid mulle tohutuks toeks, kui mina oleksin selles olukorras, kus praegu on Paula ja Nora. Luban sulle, et hoiame neid alati nii hästi, kui oskame ja nad vajavad. Nad on meie pere, ja sina elad edasi nende ning muidugi Nora kaudu. Saab olema vahva näha, kuidas sinu veidrused ja imelisus selles neius elama hakkavad.

Miski pole kunagi kadunud, vaid muutub oma olemuselt – sinu energia on nüüd kõigis meis. Kanname seda endas uhkusega!

Viimane mõte – loen, kuidas sa puudutasid inimesi enda ümber, ja nõustun nii paljuga: wow, milline elu ja pärand!

Jüri
Pinginaaber ja sõber lapsepõlvest
22.01.2025 14:47

1998. aasta 1. septembril istusin esimest korda Tallinna Prantsue Lütseumi koolipinki ja jäin võõraste inimeste keskel ärevalt ootama: “Kes on see, kes istub minu kõrvale?”

Mõne hetke pärast tuleb üks entusiasmist ja enesekindlusest pakatav kaheksa aastane poiss ja ütleb: “Tere! Mina olen Norman.”

Olin leidnud oma uue pinginaabri ja parima sõbra.

Järgnevatel aastatel veetsime temaga väga palju aega koos: mängides, sportides, õppides, vaadates filme, käies Soomes suusatamas…

Mäletan eredalt, kuidas Norman ja ta ema õpetasid mulle mäesuusatamist. Algul olid jalad ikka väga kanged ja päris hirmus oli. Kui aga lõpuks sõidu selgeks sain, nautisime külg külje kõrval seda vabastavat tunnet, mida suuskadel liikumine pakub.

Milleniumi aastavahetuse (2000) võtsime koos vastu Soomes.

...

Sellest ajast meenub mulle üks Normani lemmikfilme, mida ta mulle (9 aastasena!) tutvustas, mida koos mitmeid kordi vaatasime ja mis andis otsustava suuna tema elule: “Aspen Extreme”.

See film räägib kahest sõbrast (TJ ja Dexter), kes jätavad oma igapäevaelu selja taha ja kolivad Coloradosse Aspenisse, et pühendada oma elu mäesuusatamisele.

Üks peamisi teemasid on kahe sõbra suhte muutumine, kui nad püüavad harjuda oma uue eluga ja tegeleda erinevate väljakutsetega.

Dexter on sümpaatne tegelane - ta on siiras, ustav sõber ja töökas inimene.

Filmi otsustavas stseenis lähevad TJ ja Dexter suusatama väljaspool märgitud alasid, otsides väljakutset.

Vaatamata ilma halvenemisele otsustavad nad laskuda. Kõrgel puutumata nõlval suusatades tabab neid järsku ülevalt tulev müra.

Nad näevad, kuidas lumi hakkab liikuma ja moodustub laviin. TJ, kes on Dexterist ees, karjub talle, et ta peab liikuma vasakule poole. Dexter püüab põgeneda, kuid ei jõua piisavalt kiiresti. Laviin tabab teda ning matab lume alla.

Pärast laviini peatumist püüab TJ meeleheitlikult Dexterit leida. Ta kaevab lumes, otsib mingeidki märke oma sõbrast. Lõpuks saabub päästetiim, kes leiab Dexteri surnukeha...

...

Täna tekivad mul külmavärinad, kui meenutan, kuivõrd tugevalt Normanile resoneerus Dexteri karakter ja temaga juhtuv. Justkui oleks ta juba väga varajases eas tundnud mingit sügavamat seost enda ja Dexteri eesmärgi ning saatuse vahel.

Hetkel, mil minuni jõudis uudis Normaniga juhtunust, mõistsin, et universum ongi loonud ühenduse nende kahe inimese saatuse vahel.

Märgiliseks pean seda, et see ühendus ei tekkinud hiljaaegu või Normani lahkumise päeval. See ühendus tekkis juba ammu - kümneid aastaid tagasi, kui Norman oli veel vaevu kümneaastane laps.

Valu, viha, kurbus, kaastunne ja lein on kandnud mind nii päevi kui öid alates hetkest mil juhtunust teada sain. Nii hommikul silmi avades kui õhtul silmi sulgedes mõtlen temast.

Selle kõige virvarris märkan hetki, mil tunnen mingisugust müstilist puudust kuskilt kõrgemalt.

Pannes mind mõtlema, et sellel, mis Normaniga juhtus, on palju olulisem ja kõrgem eesmärk, kui esmapilgul paista võib.

Sündmus, kus Dexter hukkub, on filmi pöördepunkt, mis sunnib tema sõpra ümber hindama oma elu valikuid ja väärtusi.

Kui aus olla, olen juba mõnda aega olnud oma elus vaimselt raskes kohas, kus mu valikud, harjumused ja elustiil on võtnud mult võimaluse elada oma täie potentsiaaliga vitaalset elu.

Täna märkan aga, et mu sees on toimunud nihe.

Tunnen ja usun, et minusse on tekkinud jõud, mis aitab mul teha elus muutuseid, milleks varem jäi võimekusest puudu.

Kui oma vaimusilmas sinna ülesse mägede poole vaatan, näen sinu sooja ja hoolivat nägu, mis noogutab mulle julgustavalt.

Aitäh sulle kallis sõber, et 27 aastat tagasi tulid ja istusid just minu kõrvale koolipinki. Aitäh sulle sinu hoolivuse, sõpruse ja entusiasmi eest!

Aitäh selle sügava puudutuse ja jõu eest, mida luban endaga kanda ajani, kui sinuga jälle kohtume.

Armastusega
Jüri

Henrik Veering
Lapsepõlve parim sõber
22.01.2025 13:33

Norman oli minu jaoks keegi kellega me jagasime kõike, veetsime päevad hilistundideni koos ning see oli peamiselt suviti. Olid ka talved kuid need me veetsime hiljem enamasti Tallinnas. Kui mu vanemad reisisid või olid ära siis Öövlid võtsid mind alati hoiule, toitsid mind, magasin alati kõige pehmemas voodis ning muutsime Normaniga iga toa jalgpalli platsiks mis me vähegi saime. Ma ei mäleta kas me midagi ka sellega ära lõhkusime, ilmselt küll kuid suuri pahandusi meile ei tulnud.

Ma ei jõua siia kõike ära kirjutada mida me koos tegime kuid kui Te ettekujutate kuidas me saime vahepeal hilisõhtuti Ameerikas populaarset meelelahutust nimega Wrestling vaadata - pidid meie vanemad ostma meile retuusid ja pealapid. Nii me siis ka üks vahe jooksime sedasi ringi. Jalgpall, ujumine, korvpall ja rattasõit oli hommikust õhtuni. Meile oli võimaldatud imeline lapsepõlv ja koht suviti meie vanemate poolt. Mul on lõputult mälestusi Normani ja Teie perega seoses ja need on kõik head. Ja selline mälukogus on õnnistus. Ikka õues ja puuotsas. Armsad koerad (Max, Tiff (äkki oli Diff ma vabandan) ja Roy) - imelised inimesed, Norman, Martin, Andrus, Anu, Uno ja Leili. See praegu tundub nagu kauge unistus aga me kogesime seda kõike koos ning see oli nii armas.

Norman oli nii julge, ma mäletan kord kui mu vanemad olid ära, et mu vend saaks suvilas sünnipäeva pidada ja ma taaskord ööbisin Teie juures. Ärkasin öösel üles ja Normanit ei olnud. Ta oli ööriietes meie juurde läinud kus täiskasvanud sünnipäeva pidasid ja sõi sashlõkki ja rääkis juttu seal.
Ta oli nii heasüdamlik, hooliv, sportlik ja distsiplineeritud. Räägin enda mälestusest ja nägemusest. Ma ei jõua siia kõike kirjutada. Lihtsalt mõned laused meie kallist, kallist sõbrast. "Ta oli" ei jõua meile veel kohale.
Minu sügav kaastunne Andrusele, Anule, Martinile ning Normani abikaasale ja lapsele. Ei ole ühtki sõna ega tegu mis seda valu vaigistaks aga meie sügav-sügav ja armastust ning tuge täis kaastunne Teile.

Henrik ja Uno.

Svetlana ( Kaiko abikaasa)
Tänu Siimule!
22.01.2025 12:08

Meie esmakordne kohtumine Normaniga Philipiinidel oli täis seiklusi ja naeru.Tema energia ja elurõõm olid nakkavad!
Norman oli inimene, kes elas elu täiega – tõeline nautleja, kartmatu avastaja ja päris seikleja- ja seiklejatega ikka juhtub.

Viimane kord, kui ma Normanit nägin, istus ta suvise päikese all, nägu valgusele avatud, suur ja siiras naeratus vaatas otse päikesele. Küsimusele: „Norman, kuidas sul läheb?” vastas ta hetkegi kõhklemata: „Ikka väga hästi läheb.”
Nii jääbki Norman minu mällu ja südamesse – rõõmus ja alati avatud elule!

Kord ütles mulle kirikuõpetaja:

„Hing on nagu paat. Kaldalolek on turvaline, inimsuhted kui ankur kindlustavad paadi püsivust. Kuid paadi olemus ei ole kaldal seista. Paat on loodud liikuma edasi – otsima uusi horisonte, ületama meresid ja jõudma kaugemate kallasteni. Ära hoia seda paati kaldal kul palju sa seda ise ei vajaks, kui sa tead, et tal on aeg liikuda – anna talle hoogu ja lase tal leida oma tee sinna, kuhu ta kuulub.”

Iga meri, lõppeb alati horisondiga. Horisont ise aga on illusioon – see, mis tundub lõpp on vaid piirjoon, mille taha jääb uus teekond.

Aitäh Normani Vanematele kes kinkisid sellele maailmale sellist Poega. Teda oli väga vaja!


Johanna
Sõsar/Sister
22.01.2025 03:13

Dear Norman,

There is too much to say, and the words will never be quite right, or enough.

When we met properly for the first time, you were about my age and I was but a small girl. I think you understood, at that age, what I only came to think too recently: how nice it is to have each other, and how nice it would be to, one day, know one another. I know you thought about it at least a little bit, because, for a while, you would always send me an email on my birthday; and even though I tried to return the gesture, I was too young. And when I wasn't too young anymore, you were a bit older, and I was never sure how to go about it. But I always thought about you, and Paula, and Noora. And I always thought there would be time for us.

Even though I never got to know you as much as I wanted to, I know that you are a good man, and a kind man. You are humble and passionate, and loving, and full of light. Even though I was too young, I will never forget how you treated Arho and I - that day does, and will always, live vividly in my mind. Us, having burgers you made, us, jumping around, you, talking about Dad.

I'm sorry we were late for dinner. You are always on my mind. In your kingdom, in Grandma's backyard.

I'll see you next time.

Yours, with love,
Johanna

Eneli
Klassiõde lütseumist
22.01.2025 01:28

Armas Norman!

Headuse etalon - seda sa oled minu silmis alati olnud. Sa nägid kõigis head ja oskasid minussegi süstida tohutult eneseusku, just nendel hetkedel kui endal seda vajaka oli.

Kooliaegadest on palju toredaid mälestusi, aga kuidagi elu tahtel sai sinust ka see klassikaaslane, kellega ma hilisematel aastatel, õnnelikult aga väga juhuslikult, kõige enam kokku põrkasin. Iga jällenägemine oli vankumatult sama vahetu, soe ja siiras kui eelmine. Ja alati nagu võluväel, oli sul vastus igale küsimusele ja lahendus igale murele justkui tagataskust võtta.

Äraütlemata kahju on, et selliseid juhuslikke, aga palju rõõmu valmistavaid hetki enam ei tule. Oli suur au sind tunda ja näha sirgumas ning on sama suur au kanda mälestust sinust edasi oma südamesopis.

Loodan, et su kuldne hing saab lõpmatult pilvepiiril Koitu kuulata ja kuhu tahes tuuled sind viivad, ootab ees sama palju headust kui sina maailmale jagasid!

Tunnen südamest kaasa Normani perele ja lähedastele.

Maarika
Paula õe elukaaslase ema
21.01.2025 22:29

Kas Sa mäletad lugu toolist? Mina mäletan. Arutasime plaani, kuhu teha Koogisahvri kohvik. Ja Sina soovitasid võtta tool, istuda tänavale ja vaadata sobiv koht inimeste liikumise järgi. Aitäh nõuande eest, ma ise ei oleks osanud nii mõelda.
Kui Koogisahver oma kohviku avab, lasen Kasparil teha SINU nimelise tooli mäletamaks ja mälestamaks
Sind!

TPL XXX lend
Klassikaaslased
21.01.2025 19:26

Meil oli õnn õppida koos Normaniga, kes paistis silma nii oma sportlikkuse kui ka sõbralikkusega. Kuigi ta liitus meie klassiga hiljem, sobitus ta meie sekka oma abivalmi ja positiivse olekuga väga hästi. Ta polnud kunagi üleolev, vaid alati lugupidav ning püüdlik õppimises. Ilus inimene nii seest kui väljast.

Tiia ja Peeter
Sôbrad ja tuttavad meie laste kaudu
21.01.2025 15:40

Norman, on ülimalt ülekohtune, et sinusugune sôbralik ja muhe noor mees on meie hulgast lahkunud. Saime sinuga tuttavaks ja sôbraks lǎbi meie laste ja oleme sinuga koos olnud nii suusareisidel kui ka kôiksugu perekondlikel ettevôtmistel. Isegi Peterburis käisime jalkat koos vaatamas ja alati olid sa rôômsameelne ja tore reisikaaslane !!! Selline, nagu üks noor mees peab olema .
Teame sinu pere- ja sôbrasuhteid meie lastega ja meil on äärmiselt kurb meel, et täna sind meiehulgas ja nendega koos enam ei ole …!!!
See on selline olukord, mida me ei taha kuidagi omaks vôtta, aga mis teha, nii kahjuks on !
Me väga loodame, et sinu edaspidised tegemised kusagil meile tajumatus kohas, oleksid sulle sobivalt sellised, milline sa ise olid meiega- muhe, rôômsamelne, sôbralik!
Meie sügav kaastunne sinu perele ja lähedastele !
Kurbus möödub ajas, mälestus toredast noorest mehest on igavene…….

Sinule môeldes ja kurbusega mälestades : Tiia ja Peeter

Susan
Klassiõde lütseumist
21.01.2025 15:39

Igas klassis on see oma hurmur ja päikesepoiss. Meil oli selleks Norman ja olen täiesti veendunud, et sellega on nõus lisaks toona ühiselt kihistanud tüdrukutele ka kõik õpetajad, kes ka parima tahtmise juures ei suutnud Normani mõne lustaka vimka või maha ununenud kodutöö pärast liiga ranget hoiakut võtta. Sest ta lihtsalt oli selline üdini hea hing, kes võttis selg sirgu vastu kogu kriitika, kuid vastas alati särava naeratuse ja kelmika kulmukergitusega. Ma ausalt öeldes täpselt ei mäletagi, kuidas meie vanema õe- väikevenna sõprus alguse sai, aga nende ühiselt koolis käidud aastate jooksul mäletan ohtralt tempokaid hommikuid, kus mul ikka süda valutas, et kas ta tegi need prantsuse keele harjutused ära ja vahel lausa panin ta fakti ette, et viksi nüüd minu vihikust need maha, siis jälle samm edasi! Kõige tähtsam selle koolitralli sees oli aga minu jaoks see tunne, mida Norman tekitas ilmselt kõikides oma sõprades - ta võtab sind täpselt sellisena nagu sa oled, hoiab ja märkab. Kahtlase väärtusega huumori jagamise vahele (mida saatis mingil põhjusel alati vastastikune sõrmevibutus?) olime nagu kaks väikest pensionäri, kes ilmaasjade üle arutasid - lauatelefoni otsas rippudes või jõuluõhtul pärast kodust söömingut Palace'i hotelli fuajees mitu tundi teetassi taga istudes.

Sõber selle kõige siiramas tähenduses ning alati täielik džentelmen - üks väike eraldi meenutus sellest: üheks teismeea sünnipäevaks kinkis Norman mulle mingi Austraalia brändi käeketi (glamuursed 00ndad, klassiõdedele kingiti ehteid!), aga pärast mitut aastat kandmist kaotasin ma selle suvel järve ära. Kui Normanile sellest rääkisin, siis ootas ta kannatlikult ära järgmise sünnipäeva, et täpselt see sama kett uuesti kinkida. Järgmine äge sünnipäevaüllatus tuli juba koos Paulaga - Norman palus Paulal minust foto alusel portreepildi joonistada, mis seisab tänaseni raamaturiiulil koos teiste mulle oluliste mälestustega.

Kole kibe kurbus, et sind pole enam. Kuigi hoidsime viimastel aastatel põgusalt sidet vaid restode ja hotellide töömaailma teemal, siis olen alatiseks nii tänulik meie lütseumiaja sõprusele, mis tagasivaatavalt omas minu kujunemisloos suuremat rolli kui seni oskasin lahti mõtestada.

Südamest suur kaastunne kogu perele.

Mikk ja Karo ja lapsed
Sõbrad
21.01.2025 14:33

“Teeme ära!” kõlab mu kõrvus siiani koos Sinu siira entusiasmiga. Väga paljud koosviibimised oleks ilma sinuta olnud olemata, sealhulgas minu enda viimane sünnipäev, kus Sa kõik ise ära korraldasid (ja see ei olnud nii esimest korda).

Sa teadsid, et elu tuleb nautida, mitte lõputult planeerida homset päeva. Alles hiljuti me istusime sõber Siimu juures ja sa panid käe mulle põlvele ja ütlesid - nagu läbi aastate meil juba kombeks saanud - “lase vabaks, naudime”. Kui palju ma annaks, et neid sõnu taas Sinu suust kuulda.

Imetlesin Sinu sisemist enesekindlust. Sul polnud vaja välismaailma heakskiitu. Sa olid Sina - alati Sina.

Sa olid üks inimene, kellega ma vaimusilmas nägin ennast vanaduspõlves istumas maakodu terrassil, veiniklaas käes, vaatamas loodust, ja arutlemas elu üle koos meie tütardega.

On inimesi, keda on võimatu unustada. Sa oled üks nendest inimestest.

Aitäh kõige eest.

Sind teades, siis oled Sa tõenäoliselt oma uues kodus juba ohjad haaranud ja organiseerid järgmiseid tegevusi - “Teeme ära!” kajamas läbi taeva.

Kus iganes Sa nüüd oled ja kus iganes Sa paikned, Sa jääd alatiseks sissekirjutatuks meie südametesse.

Mikk, Karo ja lapsed.

Pille Riin
Klassiõde Lütseumist
21.01.2025 14:11


Käisime Normaniga põhikoolini samas klassis. Kui mälu ei peta, istus ta mingi aja isegi minu eespingis, seega olen tema kukalt omajagu vaadelda saanud.

Sellest ajast, mil Norrut viimati nägin, on nii kaua möödas, aga mul on meeles, et nii mõnegi klassiõe silmad pani tema särav naeratus ja alati sõbralik olek, kiiremini pilkuma.

Ühistest mälestustest on kõige paremini meeles meie klassiekskursioon Pariisi. Kuna oli klassis teistest ligi 2 aastat noorem, oli see seiklus minu jaoks päris hirmutav. Norman, kes istus lennukis minu kõrval, ilmselt tajus seda ja pakkus lennukis mulle kuulamiseks oma CD mängijat. Istusin siis seal ja kõik muu ununes, sest klassi kõige ägedam poiss andis MULLE oma mussi kuulata. Pidi olema vägev hetk kui 33-aastaselt seda ikka mäletan. Aitäh selle eest!

Helgeid tippe, armas Norman!

Igatseme sind.

Harri ja Marit lastega
Sõbrad
21.01.2025 00:03

Olid meile palju rohkemat kui sõber, olid perekond.

Nii paljud tähtpäevad, pühad, kuumad suveilmad ja karged talvekülmad said koos veedetud. Iga kord, kui jälle kohtusime, tulid avasüli ja suure naeratusega “Tereee!” hõigates, mis andis märku ja kindlustunnet, et taas tuleb rõõmu täis päev. Õpetasime lastele koos ujumist, mäesuusatamist, saunast lumme hüppamist ja lugematul hulgal muud. Valisime isegi sama päeva üksteisele perelisa tulekust teatamiseks. Olid kohal nii Alessa esimesel vankriga jalutuskäigul kui ka esimesel koolipäeval, aitasid Astonil Halloweeni kollide eest põgeneda ja väsimatult jalkat mängida, pisikese Aldeniga said koheselt jutu peale kui teisi ta veel võõrastas. Oled ja jääd väga suureks osaks mitte ainult meie eludest, vaid ka meie laste lapsepõlvest.

Eredalt on meeles kõik meie ühised reisid nii Eestis kui ka välismaal, koos lastega ja palju aastaid enne neid. Koos sai üle Euroopa nii suusad alla kui ka ujukad jalga pandud, muuhulgas Venemaal jalkat vaadatud, Norras mäest alla laskutud, Šotimaal mägedes matkatud ja Prantsusmaal jahiga seilatud. Jõime kokku vist mitusada hommikukohvi Saaremaal ja grillisime parimat liha Jugul. Koos sai mööblit kokku pannes põrandasse auke tehtud ja kuuski istutades liiga suuri auke kaevatud, aga üheskoos tegutsedes oli kõik kuidagi lihtsam ja parem. Pärast sai saunalaval, padeliväljakul, lõkke ääres, hea punase veini kõrval või Blokust mängides kõik tähtsad otsused ja maailma asjad läbi arutatud.

Rääkisid tihti meie pulmapeost, kus olid ise täielik staar. Sinu südamlik kõne, puusanõks ja muidugi need punased püksid võlusid ära ka külalised, kes sind varem ei tundnud. Sellest kõneles veel järgmise päeva hommik, kui tants lõppeda ei tahtnud.

Võtsime koos vastu palju uusi aastaid ja alati sai tehtud nii kokkuvõtteid möödunust kui ka uusi plaane. See viimane, 2025. aasta tuli samamoodi - koos sinuga plaane pidades. Uuel aastal ootasid meid ees juba planeeritud ja ka veel unistustes mänglevad reisid, tähistamised ja tegemised, lisaks sinu salajane eesmärk, mis kindlasti täitunud oleks.

Oli au näha, kuidas sirgusid väikesest koolipoisist päris meheks ja väga tubliks isaks. Olid lojaalne, siiras, põhimõttekindel ja vankumatult heatahtlik, tegid palju komplimente ja muutsid iga päeva paremaks.
Tõid meile nii palju rõõmu.

Olid täiesti erakordne inimene.

Ei kujuta meie elu ilma Sinuta ette.

Igatseme Sind meeletult.
Hoiame Sind igavesti südames.



Harri ja Marit lastega

Imre Käpa
Ühised suusareisid ja sõbrad Taavi, Hannes, Siim.
20.01.2025 14:03

Heatahtlik, rõõmsameelne, sihikindel.

Jääme Sind meenutama just läbi nende iseloomustavate sõnade.
Respect. Nukid.

Kaarel Täll
David Beckhami kaudu
20.01.2025 11:25

Igale rahvale kulub ära üks Becks ja meie oma on Norman. Oli, on ja jääb. Alati.

Just jalgpall minu ja Normani kokku viis, aga mingis mõttes tähendabki jalgpall laiemalt (või kitsamalt, vahet pole) ju hoopis Beckhami... Ehk siis Beckham meid kokku viis!

David ja Norman on oma ala ja elu ambassarorid ning veavad seda vankrit õiges suunas edasi, vahet pole, millises maailmas või paradiisis nad parajasti tegutsevad.

Palju imelisi vestluseid, palju nalja, rõõmu ja muhedust. Big luv sulle, kallis sõber. Ja mega kaastunne igale inimesele, kellele Norman on kallis.

Siim Suppi
Pinginaaber keskkoolis ja edasi sõber
19.01.2025 23:53

Ma tõesti arvan, et minu elu üks olulisim periood oli mu keskkooliaastad. See oli periood, mis kujundas mind suuresti selleks inimeseks, kes ma täna olen ja sina mängisid selle juures väga suurt rolli. Meie, eliitkoolide heidikutena (nagu me ise end kutsusime), leidsime avaaktuse päeval istekoha teineteise kõrval ja nii see ka jäi. Sellest kasvas minu jaoks väga tugev ja märgiline sõprus, mis jäi kestma kuni lõpuni ning usaldus, mida ma sinu vastu tundsin oli ka põhjus, miks me hiljem külg-külje kõrval ligi 6a koos töötasime. Ühest kohast teise, aga alati sinu järel, sest tõesti usaldasin sind ja ma ei pidanud seda kahetsema kordagi.

Sinu sõber jõudsin ma olla täpselt pool sinu elatud elust, aga minuga sa jääd alatiseks. Aitäh, et lubasid mind oma ellu, Sõber!

Mari-Ann
TÜGi klassikaaslane
19.01.2025 19:01

Norman jäi meelde kui alati rõõmus ja julge klassivend. Klassi üks säravamaid noormehi, kel tukk alati kenasti sätitud ja kõrvuni naeratus näol :) On väga valus mõelda, et nii ootamatult pidid meie hulgast lahkuma.
Avaldan südamest kaastunne lähedastele, Paulale ja teie tütrele. Oli imeline näha kõrvalt, kuidas teie armastus tärkas ja püsima jäi.

Anett
Art Priori
19.01.2025 12:51

Norman on kõige ehedam näide ütlusest “ Rohi on seal rohelisem, kus sa teda kastad”
See, millise pühendumusega töötasid ning oma tiimi “kastsid” jätab sinust maha hulga sõpru, lähedasi ja kolleege, kelle missiooniks saab viia edasi sinu pärandit.

1T1D

Liisu
Sõber
19.01.2025 00:46

Mäletan eredalt sinu esimest tööpäeva restoranimaastikul. Just seda, kuidas ma sinu ellusuhtumist sel päeval imetlesin.
Sa viisid oma karjääri esimesele kliendile tassi kohvi ning pillasid selle talle sülle. Mõtlesid hetke ja ütlesid “nojah, ikka juhtub!” Sul oli õigus. Juhtubki. Ka sündmusi, mida me ei saa muuta. Küll aga saame muuta oma suhtumist.

Aitäh, et täitsid meie elu rõõmuga. Kanname sind oma südames igavesti.

Rene Treifeldt
Tädi Ille ja ema Anu. Kolleeg ja sõber
18.01.2025 22:44


Inimesed, keda kohtame oma eluteel, muudavad meid sügavamal moel, kui me seda sageli mõista oskame.

Norman, Sa lahkusid meie juurest liiga vara, jättes tühimiku, mida ei ole võimalik täita. Kuid oma suure südame, soojuse ja pühendumisega jätsid kustumatu jälje meie mälestustesse.
Sinu panus oli hindamatu, Sinu kohalolu tähendas alati tuge ja hoolimist.

Jääd meie mõtetesse ja tegemistesse.
Sa elad edasi igas hetkes, mida meile jagasid.
Sa elad edasi meie südames!

Raimo Huberg
Tuljak
18.01.2025 19:20

Kallis “Kindral” ma saadan sulle kogu oma lugupidamise. Tea, et sa ei unune iial. Tea, et sind igatsetakse. Tea, et sind armastatakse. Tean et sa andsid endast kõik ja rohkemgi veel. Tänan sind su panuse eest. Tänan sind kõige eest! Olen õnnelik selle aja eest mil saime üksteist suunata. Sa oled jõud. Sa jääd selleks. Igaveseks.

Siim
Läbi oma venna Taavi
18.01.2025 13:43

Norman - olid päikesepoiss☀️

Et valgus ja kergus saadaks Su uusi radu! Et lumi oleks kerge ja taevas alati helge…

☀️

Erik
Koduõpetaja
18.01.2025 00:34

Sa olid minu jaoks kõigepealt hea sõbra väikevend, kes vajas natuke tuge matemaatikaga. Nende tundide käigus sai kiiresti selgeks, et tegelikult ei olnud asi üldse väheses taiplikkuses, vaid Sul oli vaja midagi elavamat ja inimlikumat, mis oleks Sinu jaoks oluline. Sul oli vaja näha eesmärki. Rõõm oli olla juures, kui Sa peagi lahendasid ära kõik võrrandisüsteemid, aga hoopis suurema imetlusega jälgisin eemalt, kuidas Sa ise oma elus jõudsid samasuguse eesmägistatud sihiga lahendusteni. Me kohtusime harva ja põgusalt, ometi alati tundega nagu vestlus jätkuks sealt, kus see pooleli jäi - need jutuajamised andsid ja annavad praegugi mulle rahu. Ma nägin noort meest, kellel olid selged väärtused ja mingi eriline kindlus olemuses. Hea õpetaja õpetab eeskujuga. Oma olekuga said Sa minu õpetajaks. See jääb.

Andrus
Pere
17.01.2025 10:15

Millesse uskuda, kui oled kaotanud kõik? Muidugi Valgusesse, mille sisu on saladus ja vorm vaikus. Mis on kaksikvend tõ(o)etundega, milles julgeksime elada.

Milles Armastus on olemise ja edasipüüdmise põhimotiiv. Üks ja ainus religioon, mis aitab kasvada Valguse poole.

Kallis Poeg,

Sa olid parim, mille iganes loomises ma osalenud olen. Päikseline. Pühendunud. Väärikas.Vabadusejanuga hinges.

Olen veendunud, et lumemöllus Taevas avanes ja Su olemus tõusis kergelt kõrgusesse. Teerajale, mida meie ei tunne.Kõik, kes tahavad olla Sulle lähemal, peavad rassima enda ees oleva mäe tippu.

Me kohtume kindlasti,

Sinu Isa

Vennalapsed
Pere
17.01.2025 00:45

Nii valus ja kurb on. Ei mõista täna veel, miks mõned asjad on nii nagu nad on, mitte nii, nagu peab ja võiks. Vaid nii nagu ei tohiks. Otsime sind päikesest ja kuust, varjudest ja vihmaveest, tuulest ja vaikusest. Igatseme ja armastame sind, meie kallis onu Norman

Sinu meenutus

Jaga oma mälestusi Normanist

Kõik väljad on kohustuslikud